Miks eestlane armastab võõrast rohkem kui oma?
LUSTI NURK: Selle küsimuse peale mõtlesin ma esimest korda siis, kui mu sõbranna saatis mulle rahvusvahelise lingi, mille kaudu otsivad inimesed üle maailma endale kirjasõpru. Sõbranna soovitas klikkida märkel “estonia”, mida ma ka tegin.
Suur oli mu üllatus, kui ma avastasin märke alt suure hulga Eesti noori, kes on sündinud aastal 1990 ja hiljem. Miks otsivad noored eestlased endale suurest ilmast sõpru?
Ehk jäänuks küsimus retooriliseks, kui mitte esmaspäevane Eesti Päevaleht poleks oma juhtkirja pühendanud Eurostati sotsiaalse osaluse ja isoleerituse uuringu tulemustele. Selle põhjal on eestlane seespidi vaatav, enesesse elav nagu prantslased ja teiste Balti riikide elanikud. Ometi kuulume me samal ajal Euroopa kõige kübertiimsemate
hulka. Sama statistika toob välja ka selle, et oma sugulastega ei taha meie aga suurt üldse suhelda. Isegi kinnisuse poolest kuulsad soomlased on suguvõsa suhete hoidjatena meist ees.
Siinkohal kõlagu mu küsimus: Kuidas on võimalik, et üks rahvas on suletud oma n-ö enese vere suunas ja samas nii avatud võõrale vaimule? Millest pärineb Eesti noorte vajadus näiteks välismaiste kirjasõprade järele? Seda ajal, mil oleme hooletusse jätnud oma ammused sõbrad või kolleegid, kellega suhtleme iga päev?
See teema kummitab mind tegelikult juba pikemat aega. Eriti laiast ilmast korraks jälle koju tulles, torkab silma eestlase tigedus või kramplikus, näiteks toidupoes. Harva kohtab inimest, kes kingib sulle lihaleti tagant naeratuse. Kui kellelegi tänaval kogemata varba peale astuda, saad sa elementaarse “vabandust” asemel tõreda torina või hullemal juhul küünarnukiga ribidesse. Komplimendid on Eesti ühiskonnas eraldi teema ja sellest olen ma juba varem siin veerul ka rääkinud.
Aga tagasi teemasse ehk kuidas on võimalik, et Facebooki kasutab meie kinnise loomuga inimestest 40% elanikkonnast? Neid andmeid pakub muide USA ajakirji Time, mis tegi hiljuti põhjaliku Facebooki kasutjate uuringu. Suur osa eestlastest ju lausa elab arvutis. Isegi minu viiekümne aastased tuttavad istuvad pidevalt internetis. Üks veetis isegi vana-aasta õhtu üksi kodus juutuubist musa kuulates ja võhivõõrastega jututubades chattides.
Eestlane avab end võõrale, saates pahasena pikalt omad ning eelistab Facebook ja kõikvõimalikke kirjasõpru otsekontaktile sugulastega? Aga sugulastes ja omades peitubki ju ühe rahva jõud. Ja üleüldse: mis on saanud meie kokkukuuluvustundest?
Võib-olla selles peitubki meie riigi nigel hetkeseis. Et me oleme internetiajastul unustanud kokku hoida ja omad asendanud kellegi teisega. Tugevat vendlustunnet, millest räägib meie ajalugu, Eurostatistika eestlaste puhul seekord kahjuks enam ei kirjelda.
Eestlane on kummaline ja vastuoluline. Ometi pole me ju alati sellised olnud.
Selge on see, et omasid peab hoidma ja, et veri on paksem kui vesi. Kuid ka see, et võõrastele hinge avamises pole midagi halba ning kindlasti on see üks viis, kuidas end väljendada — parem suhelda, kasvõi võõraga, kuid siiski kellegagi, selle asemel, et olla oma mõtetega täiesti üksi.
Mina isiklikult eelistan Facebook vestluse asemel vahel oma sõpradele helistada. Selleks, et kuulda nende häält. Mulle meeldib oma pereliikmetele kingitusi saata ja öelda neile, kui palju ma neid armastan. Sest lõppude lõpuks: kui me tõeliselt tuge vajame, on just sõbrad need, kes meile appi tõttavad.
Kuidas aga aitaks sind sinu hädas kauge võõras kirjasõber?
Ja kui me teame, et sõprusesse tuleb investeerida, siis kuidas investeeritakse kirjasõprusesse. Milleks sellist suhet pidada?
Ma väga loodan, et eestlane saab internetiajastu hullusest üle ja, et kunagi oleme me Eurostati andmete põhjal ikka veel kübermeetilised, aga sama soojad sugulaste suhtes kui on seda Vahemeremaade kodanikud. Muide, meist igaüks saab end selles suunas muuta. Alusta või kohe praegu, sest usu — inimene, kes vajaks julgustavat või lihtsalt head sõna, on sinust ehk vaid meetri kaugusel.
Selle asemel, et pilk naelutatult arvutiekraanil hoida, vaadake enda ümber. Ja jätke meelde, et naeratus kulinaarialeti tagant või võhivõõrale tänaval ei tähenda (alati), et see inimene tahab teiega magada.
Läänes on sõbralikkus ja kaasinimeste austus levinud, ehk n-ö moes. Isegi siis, kui me vastutulijat või möödujat isiklikult ei tunne ja teda kunagi uuesti ei näe. Pole ju palju paluda, et olgem lahked. Sest inimlikus armastuses, üksteise hoolivuses peitub soojus!
