Milleks meile Liis Tappo?

Olen Liis Tappo abielu, eneseleidmist ja uue alguse teemat püüdnud seni tõega ja teadlikult vältida, kuid kõik ümberringi muudkui räägivad ja arvavad. Tundsin, et ei saa ka enam kauem vait olla. Sest vägisi kipub sedasi minema, et Liis ja tema elu valikud puudutavad meist igaüht. Mis toimub?

Kui peaks leiduma neid, kes teemaga kursis pole, siis siinkohal ma teid laiemalt ei valgusta. Toetun vaid meediast silma jäänud skeletile: sündis-elas, jäi silma, kandis trikood ja saladuslikku ilmet ning pärjati missiks. Enne abielu jõudis pisut kõrgkooliski õppida, siis tuli imeline pereelu — lapsed sündisid, ema naeratas ja õnn õitses. Kuid ilusal kroonitud emal oli midagi puudu.

Nii pani ta oma mure seemnena lillepotti ja seemnest sai ajapikku taimeke, millel ühel päeval pung tekkis. Umbes läinud kevadel avas esimene õieke oma nupu - Liis pakkis kohvrid ja lahkus koos taimega tulevikku.

See kujundlik taim on Liisi eneseotsing, midagi, mida ta nii kaua leidnud polnud. Ehk polnud osanud otsida? Äkki oli aeg seni vale?

Fakt on, et Liis Tappo-Treial on ilus naine, hakkaja ning malbe olemisega. Ta on kõige armsam ema oma neljale lapsele. Midagi enamat me temast tegelikult aga ei teagi. Sest ülejäänud teadmised on kellegi loodud — on selleks siis meedia, missikroon, Liisi abikaasa või Liisi ise. Selleks, et me saaksime kedagi ihaleda, et oleks eeskuju.

Ka nüüd, pärast kodust kolimist, ja üksi teelahkmel seistes, on Liis paljudele (endiselt või uus) eeskuju. Ja kui meie, kadedamad, leiame, et mis tal viga — on raha, rikas mees ja positsiooniga sõbrad, kodud ja korterid — siis mõelgem korraks teisiti: kuidas tunneksid ennast sina, kui su isiklik, päris oma (töö)elu algab alles 40. aastaselt?

Ainult Liis teab, mis tema sees tegelikult toimub ja mida ta oma õitsele puhkenud toataimega (loe: eneseotsinguga) nüüd edasi teeb. Kuid fakt on, et meist paljud ihkavad sellist toataime ka oma aknalauale.
Mõnel meist on ehk isegi selline lillepott välja otsitud, kuhu mureseeme idama panna. Kuid siiani on sada vabandust leitud, kord on ettekäändeks lapsed, siis jälle majanduslikud põhjused. Kiratsevast suhtest ei julgeta lahkuda…

Liis teab, et ükski abielu ei jää kestma laste pärast. Ei tohigi jääda, sest lastest hoolivad vanemad ei piina oma võsukes teineteise kallal näägutamiste ja labaseks muutuvate peretülidega. Lapsed ju saavad aru, kui miski on mäda. Kui austus on kadunud ja vanemad on õnnetud.

Usun, et julged on need, kes laste nimel ja pere hoidmiseks aja maha võtavad. Endasse vaatavad ja selgust otsivad. Liis just nii tegi, ja seepärast ei kahtle mina ka selle naise võimes seista pereväärtuste eest. Sest Liis on pidanud tegema valusaid valikuid. Ta teab, mis on pere, ja selle väärtus. Nüüd teab ta ka, kuidas neid hoida ja õnn tuppa tagasi tuua.

Seda, kas Liis ka lossi lastakse, ütleb meile valimiskomisjon. Ent üks on kindel — Liisi on meil vaja. Tema(st) loodud legend aitab edasi. Tänu temale küsib nii mõnigi naine eneselt: “Liis sai hakkama, kas siis saan ka mina?”