Sünnituspalat võib tuua ka kibedaid pisaraid
„Niimoodi oli ka seekord,“ muljetas sõbranna mulle kuu aega pärast sünnitusmajast naasmist, kui olin katsikule tulnud. “Ainult millegipärast kolmandal hommikul pärast sünnitust läks kuidagi närviliseks või lausa teravaks. Palatikaaslane puistas mingi mürgise repliigi minu suunas: "No on aga äpud need esmasünnitajad, jõllitavad oma kakku nagu briljanti. Näis, kas vaatate neid aastate pärast ka veel niimoodi," salvas ta sapiselt. Ma olin keeletu, kuid mul oli veel sisemist jõudu ja enesekindlust sellisele kohatule rünnakule vastu seista," selgitas sõbranna. "Püüdsin teda rahustada ja suunata: "Aga sa ise, kas sul pole mitte juba viies sünnitus ning ikka on nad sulle olulised ja armsad. Miks sa minu kui esmasünnitaja rõõmu tahad pisendada?“"
Pahur palatikaaslane oli seepeale vaikinud.
Sõbranna sünnitas imekena tütre, kelle nimi, Solveig, meeldis mulle nii väga. Rääkimata sellest, et ta sai just tütre - mul oli kaks vahvat poissi. Seisime nii, kaks ema, hälli juures ja jälgisime Solveigi esimese elunädala kogemisi. Sõbranna jätkas aga palati-juttu.
„Ma ei tea, aga mul endal on valus vaadata seda ilmaelu, kui näen nii palju soojust ja idealismi, sest ma kohe tunnen, et see ei kesta kuigi kaua,“ pihtis teravalt öelnud naine, nüüd juba rahunev palatikaaslane.
„Teinekord soovin nagu hoiatussildi välja panna: noored naised, olge valvsad, elu pole ainult lõbu ja sünnitusrõõmud. Elu saabub oma kohustustega alles pärast sünnitusmaja. Lõbu pärast elamine paistab küll mõnus, kuid see saab otsa väga äkki. Näiteks siis, kui mees sind vanaks hakkab pidama. Aga tited, keda teie olete hardunult seni imetlenud, vajavad ühtäkki nii riideid, koolivarustust, trennitarbeid, kinopileteid, arvutit kui ka muidugi süüa.
Kuidas ma aga seda kõike võimaldan, kui tulevane isa pärast viimast raseduseteadet lihtsalt koti kokku pani ja ütles, et ta läheb nüüd välismaale paremat elu otsima. Andis veel põsemusi ka kõigile ja siiani pole tagasi tulnud. Meil pole temast kohe mingit märki," seletas naine.
"Mida ma pean tegema, kelle poole pöörduma, et elukorraldus kuidagigi joonele saada. Kunagi lõpeb ka emapuhkus ja mis siis? Kas pean jälle käima peale saama, et elujärge toetusrahadega edendada? Jube mõelda, et oled nagu jänes — saad süüa, sigid, saad jälle, sigid... Vist sellepärast ma siin sinu kuuldes nii kibe olingi. Pärast sünnitust oleme ju eriti hellad ja nii see teravus must välja lõigi.“
Mu kaaslase jutt muutus nukraks, sest palatikaaslane olla nutma hakanud ja öelnud kibeda tõdemuse: "Sünnitajatena saame Eesti riigi statistikasse. Last täiskasvanuks kasvatades on võimalus saada oma rahvuse kultuurikandjaks. Aga väga paljud selleni siiski ei küüni, sest kasvatades katkeb jaks. Siis saame prükkarite emadeks ja prügikastirahva sünnitajateks. Mida peaks tegema, et hoolivus, vastustunne, võib-olla ka riiklik tähelepanu soosiks Eesti kodude säilimist? Et säiliks lapsevanemate kohutus oma riigi kodanike üleskasvatamisel? Näiteks töökaitseseadus seda teemat üldse ei käsitle.
Räägime meeste ja naiste palgavahest, aga ei räägi meeste ja naiste erinevustest sotsiaalsete murede kandmisel. Me oleme unustanud hooliva suhtumise oma naistesse. Liiga palju vaatame kaugele ja teiste rahvaste peale. Liiga vähe hoiatame ja hoiame tagasi oma rahvast kampaanialiku ja ulmelise kauge õnne eest. Siis püüame ärgata ja kutsume eksinud tagasi. Tõsi, tahame ainult talente, kuid suurem osa meist pole talenditiitliga. Mida me neile pakume ja soovime? Lapsesaamine pole mingi kunst, inimese saamine on väga suur kunst ja rahvuslik aare.“
Ega nendest meenutustest seal katsikul tuju just ei tõusnud. Kuid viisin jutu siiski Solveigi tervise ja tuleviku peale. See rahustas ka noort ema. On ju rinnapiima seisukohalt neile mõlemale tähtis rahulik meel ja kindlustunne tulevikuks. Nende suhtes võib seda eeldada, aga oma rahva suhtes on mul mõningaid kahtlusi.
