Uut peaministrit valides pöörake ometi tähelepanu ka tema naisele
Pikad intervjuud esinumbrite abikaasadega ilmusid külg külje kõrval igas suuremas ajalehes. Briti meedia tahtis teada, milline isik on nende uue riigijuhi abikaasa, sest peaministri naine on brittide jaoks oluline isiksus mitte ainult kodumaal, vaid visiitkaartiks kogu maailmas.
Meedia uuris naiste haridust ja tausta. Küsis, milline on nende nägemus oma abikaasa tööst ja poliitilistest plaanidest ning vaadetest. Milliseid heategevusvaldkondi üks või teine proua tahaks tulevikus toetada, millistele valupunktidele püüaks ta peaministri naisena tähelepanu juhtida. Kas nad jätkavad tööl käimist või jäävad abikaasa võimule saamise korral koduseks. Milliseid keeli nad valdavad, millised emad on oma lastele… Loomulikult räägiti palju ka nende riietusstiilist ja välimusest.
Kui palju aga kuuleb Eesti meedias peaministrikandidaatide kaasadest? Poliitikute partneritele juhitakse ääretult vähe tähelepanu. Kuidas on võimalik, et eestlane ei mõista, et nendel justkui tagaplaanil olevatel abikaasadel on mehe võimuloleku ajal täita tegelikult suurt roll.
Kusjuures kandidaadid, kes pole stabiilses abielus ja peavad näiteks tüdruksõpru, pole isegi mitte võimalust nii tähtsale positsioonile Suurbritannias pürgida. Briti peaministrikandidaadil peab olema ette näidata veatu pereelu, enne kui ta saab oma rahva ette üldse ilmuda.
Millised on aga meie erakondade esinumbrite naised, kellest saavad riigi tulevased visiitkaardid? Nende arvamused, haridustase, valupunktid, millele nemad sooviksid tähelepanu juhtida…?
Ja siis on eestlane üllatunud, kui järsku hüppab kuskilt põõsast välja kõiketeadev Evelin Ilves, kes on hetkel meie riigis oma naeruväärsete kostüümide ja mütsidega saanud rohkem tähelepanu kui president Toomas-Hendrik Ilves. Miks ei intervjueeri meie meedia muu maailma kombel tähtsate poliitikute abikaasasid, et hiljem ei tekiks üllatust, kui riigijuhi naine kuskil kummaliselt riietub, käitub või suu avab.
Briti valimistel mängisid abikaasad suurt rolli. Kui meeste ülesandeks oli rääkida poliitikast ja juhtida oma partei valimiskampaaniat, siis nende naiste kohuseks oli võita rahva süda. Käsikäes kohtuti valijatega, räägiti avameelselt oma abielust ja lastest. Minu meelest võiks ka meie poliitikuid hakata vaatama kui tervikut, mitte nende tühje lubadusi, kartulikotte või talvepuid. Eestlane peaks hindama poliitikute perekondlikke vaateid ning tooma esiplaanile ka nende partnerid, kes võiksid samuti naiselikku tähelepanu juhtida meie riigi valupunktidele. Kohtuda haigete lastega, toetada heategevusüritusi ning olla igas mõttes oma rahvale eeskujuks.
Meie peaministrikandidaatide naistest tean ma kahjuks vähe. Andrus Ansipi naine on aastate jooksul jätnud sümpaatse mulje, ometi on ta ehk jäänud peaministri abikaasana lausa lubamatult tahaplaanile. Kati Tootsi puhul ei tea ma isegi seda, kas ta on Jaan Tootsiga seaduslikult abielus või mitte. Lisaks sellele on tegu endise armukesega, kes lõhkus lastega perekonna. Sven Mikseri kaasast ei tea ma lausa mitte midagi.
Ma väga loodan, et meie ajakirjandus nendele naistele enne valimiste lõpupäeva ometi pisut rohkem tähelepanu juhiks. Et me valiksime oma riiki juhtima partei, kelle juhil on õiged ja ausad eluvaated ning kelle kaasa on meie lastele eeskujuks ja riigile tõesti truuks visiitkaartiks.
