Sattusin eile Naistekast lugema uuringu kohta, millest selgus, et Briti naised jäävad köögis hätta. Juures oli ka teemapüstitus, kuidas on lood eestlannadega. Arvan, et üldistada on raske. On neid, kes on köögis tõelised võlurid, kuid on ka vastupidiseid näited. Mina olengi teisest äärmusest. Näidisjuhtum!

Võiksin seda muidugi vabandada vanusega, alles 23, ei peagi koduperenaist mängima. Ent pigem on asi mu loomuses kinni. Mugav inimene. Sissetulek on enam-vähem normaalne. Saan lubada, et käin väljas söömas. Olen liikuva eluviisiga ja nii püsimatu, et ei suudaks pidevalt pliidi ees askeldada. Plaanidki muutuvad tihti. Kardan, et regulaarselt külmkappi varudega täiteks läheks suur osa toidukraamist raisku. Ootaks oma tähetundi pannil, aga realiseerimisaja tähtaeg saabuks enne, kui jõuan külmkapi ukse uuesti avadagi.

Lihtsamate asjadega saan kindlasti hakkama. Makaronid saan keedetud, omlettigi oskan teha, pelmeenide taltsutamine pole raketiteadus. Muide, hea sõbranna lapsele viisin sünnipäevaks enda meisterdatud küpsisetordi.

Kuid midagi keerulisemat? Vaikin.

Ilmselt nii mõnigi vilgas köögis askeldaja hakkab nüüd hambaid krigistama, kuid toon siiski ühe hiljutise näite. Oli üks suurem istumine. Läksin varem kohale ja juhatati mindki kööki. Anti koorimisnuga pihku ja pandi kolm kilo porgandeid lauale. Koori! Tükk aega juurdlesin ja katsetasin, kuidas oleks mõistlikum koorimisnuga rakendada. Ülevalt alla? Või vastupidi? Ilma naljata, tõesti läks aega. Kooritud sain lõpuks korralikult, kogemus seegi.

Midagi pole võimatut, lihtsalt pole varem sellega tegelenud. Ma võin vabalt kirjeldada suuremate toidupoodide valmistoidu lettide struktuuri: ahjukartuleid saad sealt, parim kotlet asub teises nurgas. Aga küsimuse peale — palju kilo kartulit poes maksab — jään vastuse võlgu.

Austan head toitu ja kiidan selle tegijat. Vahel ehk veidi kadestangi, kuid mõtlesin siis — olgem ausad, viitsiks ma tõesti mässata, pigem mitte… Igaühel omad rõõmud ja mitte nii suured rõõmud. Viimaseid annab vältida.