Naisteka lugejad: Kui rahakott pole ühine, on tegu äriühingu, mitte perega
Ka need kommentaatorid, kes ühist arvet ei pooldanud, olid ühel meelel, et kulutused kodule ja toidule võiks abielus võrdselt ära jagada. Kui sissetulekud ei ole võrdsed, on suurem osa kanda parema sissetulekuga osapoolel.
Ilmar — Pooldan ühist rahakotti, mis võib olla erinevatel arvetel. Kindlasti peaks olema mõlemal võimalus rahasummale, mille kohta ei tarvitse aru anda. Küsimus on usalduses. Ei sobi “usalda, aga kontrolli”. Kui pole usaldust, siis pole ka tõelist armastust. Usaldust ei tohi kuritarvitada.
Mees — Kui on perekond, siis on mõistlik, et kõik on ühine st lapsi kasvatatakse ühiselt, perel on ühised varad ja ühine sissetulek jne. Nii ei teki näiteks naisel kehva tunnet, kui väikese lapsega kodus on ning tööl ei käi; samuti ei ole kehva tunnet sellel poolel, kes vähem teenib jne.
Minu tagasihoidlikul hinnangul ja kogemustele tuginedes — kui on soov rahaasjad eraldi hoida, puudub suhtes lõpuni usaldus — ei taheta näidate “kahtlaseid” kulusid, ei usaldata teise poole finantsteadlikkust, tahetakse otseselt/kaudselt teisest poolest üle olle suurema sissetulekuga jne.
Ja ühise raha mõiste — pankades on erinevad head võimalused ühise konto avamiseks, kuhu laekuvad siis mõlema poole igakuised sissetulekud (palgarahad, lasterahad, muud tulud) ning sealt kantakse kõik pere kulud ja väljaminekud ning tervikpildis ka seeläbi tehakse perele tervik säästmise plaan.
Arvamus — Pean normaalseks seda, kui ühised kohustused on jagatud. Osa kohustusi aga ei ole rahaliselt mõõdetavad peresiseselt, sest ühel võib olla oluliselt suurem sissetulek, mis ei välista, et teine pool kompenseerib selle kordades oma kohalolu ja pühendumisega kodukorrashoiule ja teenimisele (peamiselt siis, kui mees on jõukam kui naine).
Materiaalselt võrdsete inimeste puhul oleks pigem normaalne ühisomandi soetamise, hoolduse, halduse ja toidu eest võrdselt maksta — võib ka ühiskonto selle jaoks olla eraldi — muu on juba igaühe enda pärusmaa. Kord üks, kord teine.
Kõike siiski jagama ei pea, sest harjumused on erinevad ning teine pool sellisel juhul ei pea ei finantseerima ega arvustama oste, mida ise väljaspool kooselulisi kohustusi kodu ja laste suhtes, ise ei finantseeri.
Mis koos, see koos, mis eraldi, seal suu kinni. Kuniks ise maksad.
Aga seda, et keegi süüdimatult oma isiklikke ja teinekord idiootseid väljaminekuid vaid paarisuhtes olemise taustal eeldab kedagi teist, siinjuures oma kaaslast finantseerimisvalmiks olema, ei pea õigeks. See on juba kullakaevajate rida. Normaalne inimene saab ise aru, mis sünnis.
