Vanas Egiptuses oli selliseks jumalanna Hathor, Soome pärimuse kohaselt aga Osmotar, Kapo ja Kalevatar. Neist viimane segas karu sülge meega, mille lisamisel õllele see korralikult käima läks.

Arvatakse, et naised oskasid õlut pruulida veel enne, kui õppisid leiba küpsetama. Veini valmistamisest näiteks ei teatud siis veel midagi.

Muistses Sumeris, kust arvataksegi õlletraditsioon pärinevat, oli ainult naistel luba õlut pruulida. Naised haldasid ka kohti, kus õlut juua sai. Õlle eest pidi maksma viljas, mitte kunagi rahas.

Naised olid põhilisteks õllepruulideks ka vanas Egiptuses. On teada, et sealset õlut, mida kutsuti Hekt, eksporditi Rooma, Palestiinasse ja isegi Indiasse.

Ka viikingitel kuulus õllevalmistamise ainuõigus naistele. Seaduse kohaselt kuulusid nende omandusse ka kõik õllepruulimiseks vajalikud abivahendid. Õlle joomiseski ei olevat naised meestest põrmugi maha jäänud.

Keskaegses Euroopaski pruulisid naised õlut. 13. sajandist pärinevast ürikust selgub, et ühes Inglismaa linnas oli meesõllepruule vaid 8 %.

Õlle valmistamise oskused viidi kaasa ka Ameerika asumaadesse ning pruulimisega tegelesid seal teadagi jälle naised. Rasketel aegadel kasutati õlle tegemiseks leidlikult kõiksugu lisandeid: maisi, nisu, kaera, mett ja väidetavalt isegi kõrvitsaid.

Mehed hakkasid õllepruulijatena domineerima 18. sajandil seoses suuremate pruulikodade tekkimise ja tehnika arenguga.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid