Ema: pean haige poja lasteaeda viima, et mitte tööst ilma jääda
Lapse koht on lasteaias ja ema koht on kontoris, see sai mulle kohe selgeks, kui lapsehoolduspuhkuselt naastes tööd alustasin. Ülemus, muidu mõistlik inimene, aga kahjuks lastetu, uuris enne mu tagasi tulekut väga põhjalikult, kuidas ma kavatsen lahendada olukorra, kui laps jääb haigeks. Kas mul on keegi, kes last hoiab? Kui tihti ma „kavatsen” temaga ise kodus olla (lapse haigus ju ongi midagi sellist, mida saab pikalt ette planeerida…). Küsisin, mis siis saab, kui tõesti pean pikemalt kontorist eemal olema? Selle peale vaatas ülemus mind pika pilguga ning lisas toonil, mis ütles rohkem kui sõnad: „Siis me peame sulle lihtsalt asendaja leidma. Ja see ei ole probleem, järjekord on ukse taga ja ootamas ka palju lastetuid inimesi, kellel selliseid muresid pole.” Lisaks pidas ta vajalikuks rõhutada, et nohu ja köha ei ole teatavasti haigused, vaid lihtsalt ebamugavad seisundid ning nendega kodus istumiseks ei näe ta mingit põhjendust.
Nädal lasteaias, kaks kodus...
Juba see ehmatas mind päris korralikult. Mu laps läks sõimerühma ning on ju kõigile teada, et esimesel lasteaia-aastal korjavad need pisikesed mudilased, kelle organism on väga vastuvõtlik, üles kõikvõimalikud pisikud. Ja kaheaastase jaoks on nohu ja köha üsna tõsised haigused ning arstid ja kasvatajad soovitavad need kodus välja ravida, et tüsistusi ei tekiks.
Poeg oli ühe nädala lasteaias, siis nädala nohuga kodus. Kaks nädalat lasteaias, kaks nädalat köhaga kodus. Nädal lasteaias, nädala kolmepäevapalavikuga kodus. Ja nii läbi sügise.
Algul sai temaga koju jääda mu mees, kelle tööandjal on kaks väikest last ning kes on seetõttu oluliselt mõistvam ning lubas mehel hoolduslehte võtmata kodus töötada. Minul „lubati” töölt puududa maksimaalselt kaks päeva korraga. Paaril päeval sai abiks käia mu vend ning nädalavahetustel ka ema — kuidagimoodi saime suuremate tülideta hakkama ning laps läks alati lasteaeda täiesti tervena. Ei köhinud ta oma kopse välja, ei olnud riba ninast välja jooksmas, ei valutanud pea.
Kes siis tööd teeb, kui sina kodus vedeled?
Siis aga läks firma, kus abikaasa töötas, pankrotti, ning uus ülemus tegi talle samuti kohe selgeks, et mingit kodus töötamist ei ole, mingit lapsega hoolduslehe olemist ei sallita, sest selleks on ju emad ning kui haigeks jääd, siis oled ise süüdi, töö tuleb ikka õigeks ajaks ise ära teha. Sellega oli meie senisel suhteliselt mugaval elul kriips peal ka, edaspidi laps enam haigestuda „ei tohtinud.”
Kui lasteaiast helistati, et nüüd on vist tuulerõuged tulnud, võtsin südame rindu, teatasin ülemusele, et olen alates tänasest vähemalt kaks nädalat hoolduslehel. Bossi kulm läks kortsu, suu kriipsuks, hääl madalaks ning ta sisistas: „Ja kes siis tööd teeb, kui sina kodus vedeled?!” Lubasin teha nii palju, kui ma vähegi suudan ja lihtsalt jooksin lasteaeda oma haigele lapsele järele. Kodus tuulerõugepunne briljantrohelisega üle värvides kuulasin, kuidas ülemus mulle telefonis räägib, et ma peaksin leidma kellegi, kes saab mu last hoida, sest tema ja firma ja kolleegid ei pea kannatama seetõttu, et ma ei suuda oma last tervena hoida. Kas peab hakkama asendajat otsima??? Mida mul öelda oligi — vabandasin ning lubasin esimesel võimalusel ametipostil tagasi olla. Perearstilt uurisin, millal tohin lapse esimesel võimalusel aeda tagasi viia ning kui olin saanud ebaleva vastuse, et no põhimõtteliselt vist juba võiks, teistele ohtlik ta ei ole, aga tungivalt soovitaks vähemalt kolm päeva veel kodus hoida, tõstsin valutava südamega oma rohetäpilise lapse ukse vahelt sisse ja jooksin pisaraid pühkides kontorisse.
Laps haigena lasteaias või kirjutan lahkumisavalduse
„Olgu see viimane kord sul niimoodi kodus logeleda!” käratas ülemus, kui olin tööle jõudnud ning lubas järgmise hoolduslehe puhul välja mõelda viisi, kuidas minu asemele keegi usaldusväärsem leida.
Pika olustikukirjelduse lõpetuseks tunnistangi nüüd, et mina olengi see ema, kelle poeg teile, lapsevanemad, aeg-ajalt hommikul rühma ukse vahelt tatise ninaga vastu vaatab. Või mõnikord hirmuäratavalt köhib. Mul on piinlik teiste vanemate, laste ja kasvatajate ees ja oma lapsest on südamest kahju, aga süüa ja riideid selga tahame me ju mõlemad… pidevad hoolduslehed tähendaks aga nii mulle kui mehele vallandamist „usalduse kaotamise pärast” ning me ei saa kahjuks sellega riskida.
