Kui paljusid inimesi teie teate, kes on abiellunud oma elu esimese armastusega ning jäänud kokku elu lõpuni? Veelgi enam - maganud vaid ühe inimesega, sellesama elu armastusega, ja ikkagi kokku jäänud? Selliseid asju juhtus vist sada aastat tagasi, ehk meie vanaemade aegu, kuid praegu tundub see ainult muinasjutuna.

Aga mina loodan ja unistangi, et minu elu oleks muinasjutt. Me saime kokku, kui tema oli 17 ja mina 16. Olime (ja oleme siiani) teineteisel esimesed igas mõttes - esimene armastus, esimene seks, esimene tõsine suhe. Praegu on tema 21 ja mina 20, oleme kihlatud, plaanime pulmi ja unistame sellest, kuidas me vanaduspõlves kõrvuti kiiktoolides kiigume, lapselapsed süles, kassid kõrval nurrumas ja kaminas põleb tuli.

Kas selline unistus võib ka täituda, või juhtub ka meiega nii, nagu väga paljude teistega, et ühel hetkel tekib tahtmine ikkagi sarvi maha jooksma minna ning me saame aru, et oleme abielludes teinud suure vea? Ma ei tea ise ühtegi inimest, kes oleks koos oma esimese armastusega. Mõned on lahku läinud kaks, mõned kuus aastat hiljem, mõned on vastu pidanud koguni 15 aastat, kuid siis ikkagi otsustanud, et ei. See pole päris see.

Kuidas saada teada, kas otsus end kellegagi lõplikult siduda on õige? Ärge valesti aru saage, ma armastan teda ja ma olen meie suhtele ja selle püsimisele sajaprotsendiliselt pühendunud, kuid mu unelmate paari lahutus lihtsalt pani sellised mõtted hetkeks pähe.

Kas teie olete koos oma esimese armastusega? Kas usute, et meie abielu võiks püsima jääda?

Soovid leida uusi sõpru? Kohata oma elu armastust? Vaata Delfi Date`i!