Üksikemana võõral maal

Maria tuli esmakordselt Eestisse 1975. aastal — suur torm oli siin palju metsa langetanud ja Tudus vajati metskonda rohkelt abikäsi. Töötule Mariale oli see suurepärane võimalus ja lisaks abilise kohale sae peal, tutvus ta siin mitmete eestlastega. “Eestlased old nii lahked ja võtsid mind ilusti vastu,” kiidab naine. Loomulikult ei olnud kõik sugugi lilleline — naise ja tema esimese mehe teed olid lahku läinud ja nüüd oli ta üksinda kahe lapse Ira ja Kostjaga võõral maal ja koormaval töökohal.

Peagi viis saatus Maria kokku Annega, viie lapse emaga, kellest sai Mariale usaldusväärne sõbranna. “No, siis ma mõtlesin, et kui tema saab viis last kasvatatud, siis mis mina oma kahega hädaldan,” muigab Maria. Anne kaudu sai ta ka uue töö ja see viis ta Tudulinna loomakasvatusse lehmalüpsiks. Nii leidis ta ka uue mehe, seekord eestlase ning sai ka ise viie lapse emaks — lisaks Irale ja Kostjale sündisid Merike, Merle ja Margus. Nüüdseks on kõik Maria lapsed ise pered loonud ja Soomes tööl — üks sõidabki kohe pühadeks emale külla.

Maja jäi tühjaks

Mees uppus õnnetult ning lapsed kasvasid suureks ja astusid iseseisvasse ellu — Maria jäi suurde majja täiesti üksinda. Siis kuulis ta “Jõulutunnelist“ — hooldusperede emad jagasid oma kogemusi laste aitamisel ja kasvatamisel ning see läks Mariale väga hinge. Justkui loomuliku käiguna võttis ta 2000. aastal ette tee Ida-Virumaa sotsiaalosakonda. Hirm oli sees, sest taskus oli ju välismaa pass ja seljataga välismaa haridus — kas tal üldse lubatakse siin Eestis hooldusemaks hakata? Vastuvõtt oli aga ootamatult positiivne ja enne kui Maria arugi sai, oli ta juba tosina teise naisega hooldusperede koolitusel.

Vähemalt kaks aastat on Maria hoole all elanud üle 40 lapse

Sõbrapäevaks sai Maria ilusa ja väga oodatud kingituse — tema kaitsva tiiva alla tuli esimene kasulaps, 3aastane Natalia. Nüüdseks 15aastane Natalia elab Mariaga siiani. Kui me köögis vestleme, istub tüdruk elutoas ja vaatab televiisorit. Vahel hõikab ta täiendusi või parandusi, kui Maria päris täpselt kõikide tema juures elanud laste nimesid või vanuseid ei mäleta. Kuid kes saakski seda naisele pahaks panna, kui viimase üheteistkümne aasta jooksul on tema kodus elanud lugematu arv lapsi — kes mõned nädalad, kes mõned kuud, kes juba käputäis aastaid… Vähemalt kaks aastat korraga on Maria hoole all olnud üle neljakümne lapse.

“Eks beebid ja väikesed lapsed ei olnud siin kaua, sest nemad lapsendatakse ruttu,” räägib Maria, tõdedes, et teismelistel on alati raskem. Neil on juba oma iseloom ning nad mäletavad väga hästi oma minevikku. See tekitab inimestes pelglikkust ja eelarvamusi. Maria juurest on hoolealuseid lapsendatud lisaks Eestile ka näiteks Ameerikasse ja Saksamaale. Viimati lahkus perest 4aastane Andrei — tema leidis kaks aastat tagasi sooja kodu ja perekonna Rakveres. Maria uusim hoolealune on 14aastane Nastja — lühikese punakaspruuni soenguga tüdruk, kelle ripsmetel sätendavad väikesed valged kivikesed.

Negatiivne tähelepanu on aastatega kujunenud uskumatuks toetuseks

Nii nagu iga inimene, kes teeb midagi suurt ja julget, on ka Maria saanud esmalt rohket negatiivset tähelepanu. “Väga palju oli seda just alguses,” meenutab naine. “Kohati isegi luiskasin, et need lapsed on mu sugulased, aga no kui palju väikseid sugulasi saab ühel ukrainlannal Eestis olla,” naerab Maria. Aastate jooksul on aga olukord kõvasti paranenud — Mariale ja tema lastele on kogunenud rohkelt toetajaid ja Tudulinnas asub ka Maria enda loodud laste asenduskodu MTÜ Maria ja Lapsed. Naine ise on nüüdseks lastekodu juhatamise teiste kätte usaldanud, kuid kuulub jätkuvalt hoolekogusse.

Üks toetus, millest Maria hoolelaused aastate jooksul valusalt puudust on tundnud, on õppetoetus. Isegi tasuta õppele saades jääks õhku rippuma elukoha küsimus — kusagilt pole võtta raha lapse üüri ja toidu jaoks. Niisiis on kõik Maria lapsed pärast keskkooli lõpetamist asunud tööle ja sama tulevik ootab tõenäoliselt ka praeguseid noori, vaatamata sellele, et südames on unistused hakata arstiks, näitlejaks, fotograafiks…

Maria jääb lastele igaveseks meelde

Need lapsed, kes praegu Mariaga elavad, jäävad ka viimasteks. “Ma ise võin ju tahta veel lapsi, aga tuttav ütles mulle: Maria, kui sa ise väsimust ei tunne, siis vaata passist enda vanust!” Küll aga tahab Maria julgustada kõiki teisi inimesi, kes kaalunud hoolduspereks hakkamist. “Seda ei tasu peljata — mida vanem on laps, seda kauem läheb sisseelamisega, kuid lapse minevik ei tohiks olla takistajaks. Kui tekib usaldus, läheb kõik hästi!”
Paljud Maria kunagised hoolealused käivad nende elu jäädavalt muutnud naisega siiani läbi. “Sergeil ja Vitalil on endal juba mitu last, kuid veidi aega tagasi aitasid nad mul remonti teha — ülemine pööningukorrus valmiski tänu nendele,” kiidab naine juba aastaid tagasi tema juurest lahkunud noormehi. On imeline, et Maria mitte ainult ei muuda teiste elusid, vaid nendel juba suureks kasvanud ja oma pere loonud meestel ja naistel mõlgub endiselt meeles Maria — naine, kelleta nad ei oleks need inimesed, kes nad on praegu.

VAATA VIDEOT DELFI TV-ST: