Miks on meile vaja vastassoost sõpru?
Mees ja naine on sõbrad! Veel sada aastat tagasi oli seda raske ette kujutada. Mõlemad elasid erinevates maailmades, tundmata üksteist väljaspool abielusidemeid. Siis asusid naised tööle, koolides hakati poisse ja tüdrukuid koos õpetama, ning kõik muutus.
Kaasajal abiellutakse eelkäijatest tunduvalt hiljem (või ei astutagi seaduslikku abiellu), ning üha rohkem aega oma elus pühendatakse sõprusele.
Norra filosoof Helge Svare on veendunud, et meie vajadus sõprade järele on suurem kui eelmistel põlvkondadel. Võimalusi sõpruseks on aga rohkem, kuna inimesel, kellel pole paarilist, on selleks rohkem aega. Paljudele meist on toeks just sõbrad, mitte aga perekond.
Sõprus toetub sarnasusele
Psühhoanalüütik Serge Hefez aga kommenteerib toimunud muutusi järgmiselt: „Juba varases lapseeas mõistavad poisid ja tüdrukud üksteist hästi. Nad on emotsionaalselt lähedased ja sageli juhtub, et „parimaks sõbratariks” osutub just poiss. Siinjuures pole absoluutselt mingit tegemist seksuaalse veetlusega. Viimane sünnib erinevusest, sõprus toetub aga sarnasusele”.
Nii on ka täiskasvanud meeste ja naiste sõpruses esikohal iseloomude ja huvide sarnasus. Seksuaalsus taandub aga sulgudesse… kuigi ei kao. Selles pole erootikat, väidab Svare. Samas ei saa aga sõprus tekkida, kui tema ja temake ei tunne üldse tõmmet teineteise poole.
Sõber on see, kes tunneb meid läbi ja lõhki, kellele võime kõike usaldada — midagi ilustamata, midagi varjamata. Sõprus saab kergesti hakkama ilma saladusteta, mis on hädavajalik siis, kui on tekkinud iha.
„Ihaldada teist inimest tähendab tunda, et tema füüsisel ei ole midagi ühist minu omaga. Selline erinevus loob vahemaa minu ja tema vahele, mida ma üritan täita seksuaalsuse abil”, selgitab psühhoanalüütik Catherine Blanc. „Sõbraga on aga kõik teisiti: me püüame alateadvuslikult taas tunda sedasama õrnust ja lähedust, mida tundsime suheldes vanemate, õdede ja vendadega”.
Õrnõhuke piir
Paljud sõbrad rõhutavad, et neid ühendavad vennalikud, peaaegu et perekondlikud sidemed. Nad räägivad sellest, et nende vahel pole mingit tõmmet. Ja ometi on elus kõik tunduvalt mitmetähenduslikum.
Nii tekib sõpradest mehe ja naise vahele omamoodi ahvatluse mäng. See rikastab sõprust ja lisab sellele ka sarmi. Eks meile kõigile ole ju vaja, et mitte üksnes armsamad ei vaataks meid huvitatult. Meil on tarvis hoida oma mehelikkust/naiselikkust ja seda mitte üksnes seksi abil.
Sõpruses leidub koht flirdi jaoks, ometi on selles olemas teatav sõnadeta või sõnaline kokkulepe piiride kohta. Ja nendest üle ei astuta. Galantsus ei tähenda veel kutset kehalisele kontaktile. Ometi tõstab see teise inimese enesehinnangut, tema enesekindlust ning meeleolu.
Mehelikkus ja naiselikkus ei ole teineteist välistavad omadused, need on erinevates proportsioonides ühendatud meis kõigis. Samas ilmutavad need end suhetes sõpradega teisiti kui seksuaalpartneriga. Mingil ajahetkel võib tekkida mehe ja naise vahel tõmme, kuid täiskasvanuna suudetakse see jätta realiseerimata.
On mitmeid erinevaid suhtlemise tüüpe. Teades ja tundes neid saame nautida tõelise sõpruse vilju. Ning just seda oskust peavad eksperdid küpse isiksuse suurepäraseks omaduseks.
„Värvikas sõprus”
Iseenesest on ju väga tore harjutada enesevalitsust, balansseerida ahvatluste piiril, seejuures seda ületamata. Paraku on selline mäng kogenud köietantsijate jaoks. Eredad sündmused, tugevad emotsioonid või kogunenud väsimus võivad tasakaalu kergesti lõhkuda. Ning nii mõnedki annavad alla. Ühel ilusal päeval (või nukral õhtul) viskuvad nad teineteise embusesse.
Seksuaalse armumise olemus on teistsugune. Sõpruses käib jutt ilma tagajärgedeta erootikamängust. Kui aga sekkub seks, muutuvad ka suhted.
Helge Svare selgitab: „Sõprus on iseenesest episoodiline ning just sellepärast on sõpradel omad isiklikud huvid ning nad võivad sõbrustada kõige erinevamate inimestega. Sõpradel pole vajadust olla pidevalt koos. Sõprus kannatab välja vahemaid. Samas tahavad kaks armunut olla koos igal hetkel, ihates peaaegu et liituda üheks”.
Võib aga juhtuda ka nii, et sõprus kasvab üle armastuseks juba enne seksuaalsuhteid.
Ometi ei usu Serge Hefez, et võib aeglaselt liikuda teineteise poole nagu hollywoodi melodraamades. Tavaliselt leiab aset mingi keeruline sündmus — lähedaste surm, lahutus — ning selle tulemusel võib igaüks muuta oma rolli, vaadata oma sõpra uutmoodi, ning seekord juba armunud silmadega.
Catherine Blanc arvab omakorda, et vahel piisab ühestainsast pisiasjast, mis võib detonaatoriks osutuda. „Teatud hetkedel käivitab tavaline hellitus või õrn sõna meie teadvuses seksuaalsuse mehhanismi. Võimalik on aga ka vastupidine — mingi poos või mõte võivad hävitada igasuguse mõtte seksist, kuna meenutavad meile äkki ema, isa, õde…”.
On tuhandeid põhjusi, mille mõjul pendel võib liikuda armastusest sõpruse juurde ja ka vastupidi…
Ohtlik lähedus
Mehe ja naise vahelise sõpruse piirid on palju liikuvamad kui ühesooliste sõprade puhul. Ja kui need hägustuvad, astub lavale kolmas osaline — abikaasa. Sest sõprus vallaliste eri soost sõprade vahel, kes võivad oma ihasid rahuldada ka vahekorda astudes, pole kaugeltki mitte seesama, mis valitseb abieluinimestest sõprade vahel.
Serge Hefez on seisukohal, et me ei usalda segasõprust mitte seetõttu, et kardame, et meid petetakse, vaid sellepärast, et tunneme alateadvuslikku armukadedust hingelise läheduse pärast teise inimesega. Teame ju, et abielus on hästi näha ka meie halvemad pooled, teame, kui raske on iga päev säilitada vastastikust mõistmist. Sõbras näeb aga igaüks tema paremaid pooli — see on inimest, kellega koos on alati kerge, meeldiv ja lõbus olla.
Soovi taga olla oma partnerile ainukeseks ning kõige tähtsamaks, peituvad sageli mineviku solvumised ja ülekohtud: õdede või vendade vahelised rivaalitsemised, hirm osutuda lapseks, keda ei armastata…
Need üleelamised ei lase end vabalt tunda. Pealegi suhtuvad erinevate sugupoolte sõprusesse kahtlevalt need, kes on harjunud nägema teisest soost inimeses eelkõige seksi objekti. Isegi mõte temaga sõbrustamisest tundub nendele otsekui midagi reetmise taolist.
Seksuaalne veetlus kutsub ja hirmutab üheaegselt. Mõned eelistavad (igaks juhuks) vältida provotseerivaid olukordi. Teised kinnitavad, et nende suhtumises sõbrasse puudub igasugune iha: nad keelduvad oma sõbras nägemast meest või naist. Nende kahe seisukoha vahel on veel üks, veidi tasakaalukam. Tunnistades omavahelistes suhetes seksuaalseid erinevusi ning seda energiat, mida need äratavad, ei kasuta sõbrad seda mitte seksiks, vaid vastastikuseks mõistmiseks ning intellektuaalseks suhtlemiseks. Vaat see on tõeline rikkus, millest oleks väga kahju loobuda.
Allikas: Psihhologija, november, 2011
