Olen sünnitanud kaks last. Esimese lapsega algas sünnitus küll loomulikul viisil, kuid olukord läks ühel hetkel väga kiiresti väga kriitiliseks ning selleks, et lapse elu päästa, tuli teha kiiresti keisrilõige. Tunnistan ausalt, et ma ei olnud selleks valmis. Olin enne lugenud foorumeid, teadsin, mida see operatsioon endast kujutab ning ma ei suutnud ette kujutada, et keegi mu kõhu sõna otseses mõttes lõhki lõikab. Arvasin alati, et olen nii kõva mutt küll, et suudan probleemivabalt ise sünnitada ning isegi ei kaalunud võimalust keisrilõikeks. Lisaks olin täiesti ära hirmutatud sellest, milline suhtumine keisrilõike suhtes valitseb. Foorumeid lugedes ning tuttavate ja isegi arstidega suheldes on saanud selgeks, et keisrilõikega sünnitanud emad on kuidagi nagu vähem emad kui need, kes on suutnud ise sünnitada. Olin isegi samal arvamusel, tagusin endale vastu rinda ja kuulutasin kõigile, et tõeline naine sünnitab ise, vaid nõrgad, abitud ja hädised "poolnaised" vajavad kirurgilist sekkumist. Nüüd ma muidugi enam nii ei arva ja mul on väga häbi, et kunagi nii rumal olin. Mõistan nüüd, et paljude naiste jaoks ei olegi muud võimalust ning tean ka seda, et naine, kes toob lapse ilmale planeeritud või planeerimata lõikuse abil, ei ole kuidagi vähem naine ega halvem ema. Teine laps oli juba planeeritud keiser, siis olin asjaga rohkem kursis ega põdenud, kõik läks kenasti.
Kuid oma kaugematele tuttavatele ei ole ma sellegipoolest rääkinud, kuidas mu lapsed sündisid. Väldin sünnituse teemat nii palju kui võimalik, sest ma tean, et kui nad kuulevad mu operatsioonidest, panevad nad ka mulle sildi külge ning vaatavad edaspidi viltu. Keisrilõige lihtsalt ei ole veel Eestis aktsepteeritud sünnituse viis. Miks see nii on, ma ei tea.