Minu Jaapan: Kas tõesti on see vahend jaapanlannade nooruse saladus?

Naistekas avaldab katkendi kirjastuse Petrone Print raamatust "Minu Jaapan", autoriks Maret Nukke. Autor kirjeldab värvikalt retke vulkaanikraatri juurde ning avastab jaapanlannade ilu saladuse!

Veetnud kosutava õhtupooliku ja rahuliku öö Kumamoto prefektuuri ühes kauneimas piirkonnas, asusime varahommikul taas bussidesse, et sõita oma Kyūshū-ringreisi viimasesse sihtpunkti — otse tegevvulkaani kukile! Saare kõige aktiivsem tulemängude korraldaja on kuulus Aso mägi, mis pole küll kuigi kõrge, 1592 meetrit, kuid vulkaani kaldeera läbimõõt on koguni 120 kilomeetrit ning sellel üüratul maa-alal paikneb tegelikult viis tippu, millest kõige atraktiivsem on Nakadake. See tipp oligi meie reisisiht, sest lootsime saada suhteliselt hiljaaegu pursanud mäel kõvasti närvikõdi.

Kui olime juba tegelikult tunnikese vuranud bussidega vulkaani kaldeeras asuvatel käänulistel teedel, jõudsime köisraudtee algusjaama Nakadake jalamil. Meid laaditi kümneste rühmadena gondlitesse ning läks lahti sõit tipu poole. Mäetipus asuvas lõppjaamas astusime trosside otsas kõlkuvatest gondlitest välja ning kõigi tähelepanu köitis kohe hiigelsuurte fotode näitus, mis andis meile ettekujutuse mäe eelmisest suurejoonelisest purskest kolm aastat tagasi, 1995. aastal.

Kohalik giid kogus meid otsekohe kokku, et jagada instruktsioone vulkaani otsas käitumiseks. Et selline ringreis mõjus üldse pisut koolilaste ekskursioonina, siis võib ka aru saada, et kõigile tegi palju nalja, kui giid ärevusest ümmarguste silmadega rääkis, kuidas kraatrist aeg-ajalt välja paiskuva väävlitossu eest tuleb nina ja suud käega kinni kattes kiiremas korras betoonist varjualustesse tormata, ning eriti lõbusalt suhtuti hoiatusse, et kraatrisse vaadates tuleks hoiduda sinna sisse kukkumast! No muidugi, jaapanlased on turvaühiskonna kasvandikena üldtuntud ja neile ei saanud kuidagi pahaks panna, et nad tahtsid kallite välismaakülaliste tervise ja heaolu säilimises kindlad olla. Pealegi olid nii mõnedki meie viiekümnest õpetajast koosnevast reisiseltskonnast lubanud endale selle terve pika nädala kestnud reisi ajal võrdlemisi lapsikut käitumist ning ehk seetõttu oligi õige nendele sel viisil moraali lugeda, et järjekordseid rumalusi ei tehtaks.

Ootusärevalt astusime mäetipus asuvast jaamast välja ning liikusime ühtlase inimketina valge suitsu suunas. Kogu mäge katsid eri suundades vooklevad asfalteeritud teed, mida mööda võis autoga lausa vulkaanikraatri servale sõita. Seda teed pidi sammudes panime mõlemal pool tähele kumera katusega betoonist osmikuid, mis ilmselt olidki kriisiolukorraks mõeldud varjualused. Meile oli öeldud, et vulkaaniga toimuval hoitakse pidevalt silma peal ning kui on oodata mingit ohtlikumat olukorda, antakse postide otsa asetatud valjuhäälditest kohe häiret. Niimoodi otsekui kruviti pinget üles, sest ootamatult oli selgunud, et olime tõepoolest seni maapõues rahulikult tuksuva koletise turjal. Süda pinevusest peaaegu kuuldavalt põksumas, lähenesime Jessicaga Nakadake kraatri servale ning nõjatudes kergelt puidust piirdele, küünitasime vaatama vulkaani kollakasrohekalt pulbitsevasse sisemusse. Vau! Oli see alles põnev! Aeg-ajalt pahvas väävlijärvest ülespoole valget kirbe lõhnaga suitsu, mille peale üksteisele ärevalt hõiguti, et äkki peaks betoonmajakesse varjuma. Kuid mingit häiret ei antud, sestap võisime kindlad olla, et see kuulus elusa vulkaani esitatud tavapärase happening’i juurde ega kujutanud meile tõenäoliselt mingisugust ohtu. „Küllap jaapanlased juba teavad!” olime me veendunud.

Samas panin ma järsku tähele, et iga suitsupahvaku peale ärevalt ringi vahtivaid ja hõikuvaid turiste jälgisid muheda naeratusega otse kraatri servale müügiletid seadnud suveniirimüüjad, kes ei liigutanudki, kui valge suits neist üle rullus. Nemad olid sinna, tegevvulkaani otsa, oma äri püsti pannud ning lõikasid ilmselt kasu sellestki tasuta näitemängust.

Ka meie Jessicaga läksime lähemalt kaema, et mida huvitavat nad siis pakuvad. Nende puidust müügikärudele oli laotatud tavapärast turistide meeliskraami: postkaarte tuld purskava Aso pildiga ja võtmehoidjaid ning muid vidinaid, mida armastatakse endale ikka mälestuseks soetada. Kuid üks asi, mida kõik kavalate nägudega vanamehed pakkusid, näis seal eriti hästi kaubaks minevat — see oli Nakadake kraatri väävlijärvest ammutatud veest valmistatud pulber, mis pidi mõjuma nahka noorendavalt. See tundus üsna väheusutav, sest rohelise tee seespidisest heast toimest olin ma teadlik, ja miks see ei võinud välispidiseltki hästi mõjuda, kuid väävlipulber! Andke andeks, kohe tõesti! Ent Jessica, kellele pidi nädala lõpus abikaasa külla tulema, oli sellest imetootest ilmselgelt huvitatud, sest ta soovis silmapilk ühe müüjaga kaupa teha. Laitsin selle mõtte maha, sest paki sisu, mida muretu ilmega müüja meile näidisena vaadata pakkus, haises täiesti tavalise väävli järele, nii et ma pidin talt siiski küsima, kas see ikka on tervisele ohutu. Too aga kinnitas, et toime olevat igati järele proovitud ning kliendid olevat alati tänulikud. Kuigi järele mõeldes ei saanud ma kuidagi aru, kuidas ta seda kontrollida oli saanud? Igatahes oli Jessica endas kindel, et pärast rohelise tee kuumaveeallikas kätte saadud noorendusdoosi vajab ta enne abikaasa Jaapanisse jõudmist veel ka väävlipulbrit. Ma nokkisin ta kallal, et kui nooreks ta siis nüüd ikka saada tahab ja et millalgi võiks piiri peale panna, et ta selle noorendamiskuuriga päris mähkmetes ei lõpetaks. Aga kõik see ei aidanud ja ta ostis koletu hulga raha eest müügimehelt lausa kaks pakki seda kahtlast kollakat pulbrit.

***

Urawas asuvasse Jaapani Fondi keskusse jõudsime tagasi pärast kurnavat tagasilendu, mis kulges taifuuni eelfronti jäävas tugevas taganttuules, ja nii kahtlast maandumist, kui see Haneda siselendude lennujaama maandumisrajal rattalt rattale keksutanud tohutu suur lennuk tookord tegi, ei ole ma hiljem tundnud. Igal juhul olime lõpuks ometi tagasi oma koduseks saanud ühikas ja Jessica otsustas kohe ära proovida Aso vulkaani imettegeva toime.

Järgmisel päeval kutsus Jessica mu pärast hommikusööki kõrvale ja palus kuidagi häbelikult, et ma ta kätt nuusutaksin. No see oli küll üks suhteliselt veider palve, kuid sõbrale vastu tulles tõmbasin ma ninaga paar korda ta välja sirutatud käe läheduses ja kargasin, naerust kõveras, temast eemale. „See on rõve hais, Jessica! Ausalt!” kõkutasin ma ohjeldamatult. Noorendav väävlivann oli jätnud nahale kirbelt ebameeldiva lõhna, mis oli justkui sinna sisse imbunud, ja hoolimata sellest, et Jessica oli end korduvalt erinevate seepidega hõõrunud ja õlidega sisse määrinud, ei olnud see jube hais kuskile kadunud. Jessica oli äärmiselt kurva moega, aga mina ei suutnud naeru pidada. See oli ikka hirmus hea äri, mida kavalad müügimehed seal vulkaani tipus tegid!

Jessica aga vajus järjest enam kössi ja tundis end nii õnnetuna, et midagi tuli tema lohutamiseks ette võtta. Kuna hais pidi ilmselt kaduma vaid aja möödudes, soovitasin ma tal mehe samuti sellest väävlileotisest läbi lasta, kui too lennukist Jaapani pinnale astub. See tundus olevat ainus võimalus, sest kui mõlemad ühtviisi kirbelt haisevad, siis on ühes toas elamine veel võimalik, muidu aga vististi mitte.

Hiljem kuulsin Jessicalt, et kui ta trummarist abikaasa paari päeva pärast kohale saabudes kogu väävlipulbrilugu kuulis ning arvatavasti ka haistis, oli ta siiski olnud hea meelega nõus kodurahu huvides Kumamoto stiilis iluvanni võtma.