Kas lahutus on nakkav?

Ma ei tea, kas see on minu soovmõtlemine või ongi olukord selline, aga olen märganud, et kui sõprusringkonnas üks paar lahutab, järgneb selle peagi ka teine, kolmas ja neljas lahkuminek. Või vähemalt suured peretülid.

Aasta alguses otsustasid oma abielu lõpetada mu parim sõbranna ja tema abikaasa. Teadsin, et neil oli probleeme, kuid et asi nii tõsine on, see võttis esmalt küll põlved nõrgaks. Kolm nädalat hiljem tuli järgmine pommuudis — teise sõbranna mees jättis ta uue naise pärast maha. Olin šokeeritud. Paarid, kes olid mu eeskujud, ei pidanud koos kümmet aastatki vastu! Mis toimub?

Seejärel hakkas mulle tunduma, et ka mu oma abikaasa on kuidagi nõme. Kõik tema juures hakkas närvidele käima. Tema tähelepanematus, aeglane reaktsioon, söömisharjumused, tema valitud filmid — kõik tundus täiesti vale. Norisin temaga igal võimalikul juhul tüli, süüdistasin teda ja karjusin ta peale tegelikult täiesti ilma põhjuseta.

Imetlesin sel ajal oma sõbrannasid, kes samal ajal, kui mina kodus mehe peale karjusin, oma taasavastatud vabadust nautisid. Nad läksid koos reisima, koosviibimistel jutustasid, kuidas õhtuti baarides süümepiinu tundmata meestega jutustavad, kuidas härrad neile komplimente teevad, kirjeldasid oma lõbusaid kohtinguid jne. Tahtsin nii väga kõike seda kogeda, et hakkasingi tahtmatult ja enesele teadvustamata oma suhet saboteerima.

Asi läks nii kaugele, et mees võttis mul ühe järjekordse hüsteeriahoo ajal käest kinni, juhatas diivanile istuma ja küsis, mis minuga nüüd siis lahti on. Kas sellepärast, et sõbrannad lahutasid, tahan mina sedasama? Kui ta oli selle välja öelnud, tundus see mulle ühekooraga nii õigena ja samas nii uskumatult totrana, et mul hakkas enda pärast väga piinlik.

Ma ei tahtnud tegelikult oma perest ilma jääda. Järele mõeldes sain aru, et olin täiesti põhjuseta hüsteeritsenud ja meest sajas surmapatus süüdistanud. Tunnistasin, et sõbrannade lahutus tõesti pani mind mõtlema, kas äkki minagi peaksin sama teed minema, otsima midagi uut, mitte vana ja igavaks muutunud suhte küljes kinni olema. Alles siis, kui mu rahulik, mõistev ja armastav abikaasa sellele tähelepanu juhtis, sain aru, kui nõmedalt ma olin käitunud. 

Muidugi rääkisin oma idiootsest käitumisest ka sõbrannadele, kes said samuti südamest naerda ning kinnitasid mulle veelkord, et abielulahutus ei ole päästerõngas rutiinist ja igavusest välja murdmiseks. Nemad vahetaks minuga kohad iga kell, õnnelik abielu ja armastav mees on parim, mida nad ette kujutada suudavad. Üksikud ööd, lõputud pisarad ja rahulolematus, mis üksiolekuga kaasneb, on kaaslase mõne kiiksu talumise kõrval tõeline piin ja õudus, kinnitasid nad.

Selle loo kirjutan õpetuseks ja hoiatuseks teistele naistele, kes sõbrannade lahutustuhinas ka oma suhtes vigu otsima (ja kindlasti ka leidma) hakkavad. Pole mõtet! 

Seega vastates iseenda püstitatud küsimusele, kas lahutus on nakkav - jah, võib küll olla, kui sa lased end nakatada.