Tuttavate agressiivsed lapsed on mu lapseisu igaveseks hävitanud

Viimasel ajal on mul absoluutselt igasugune lapsesaamise isu läinud. Ühel sõbrannal on tütar, kes on konkreetselt hüperaktiivne, ei püsi sekunditki samas asendis, peab kogu aeg ringi tuuseldama, asju kiskuma ja nendega siis destruktiivselt käituma: loopima vastu seina või inimesi, taguma vastamisi, käristama lõhki või lihtsalt kuidagi muljuma. Ronib igale poole, siis kukub, nutab, peksab oma ihuliikmeid vastu mööblit ja seinu, jälle nutab — ja muidugi absoluutselt ei kuula sõna, vanemate jutt kõik teisest kõrvast välja. Ometi on vanemad pigem rangemapoolsed kui vabameelsed.

Teisel tuttaval on väike poiss, kes on täiesti agressiivne. Temaga ei ole võimalik isegi mängida, sest kohe muutub see mäng mingiks sõjaks: hakkab inimese pihta asju loopima või oma mängumõõgaga peksma vmt. Ka pallimäng käib nii, et ta mitte ei viska sulle palli, vaid viskab SIND palliga. Kui ema keelas, siis hakkas palli vastu klaasust taguma. Kui seda ka keelati, siis läks näost tumepunaseks ja hakkas kriiskama. Lõpuks läks teise tuppa ja lõhkus ja tuuseldas seal midagi. Kui tuli veel üks tuttav (mees) külla, siis tervitamise asemel hakkas rusikatega kõhtu taguma. Ometi usun, et teda on parimal viisil kasvatatud, sest ema on pedagoog ja sealjuures väga hinnatud.

Aga jama on selles, et selliste laste nägemine võtab mul absoluutselt igasuguse tuju ja tahtmise ära ise lapsi saada. Olen ise pehme loomuga ja ma ei kujuta ette, kuidas ma selliseid elukaid suudaksin ohjes hoida. Eriti, mis puudutab seda poissi, siis teda ma juba lausa kardaksin! Kuskil 6-7-aasta vanuselt ei käi ju jõud ka enam füüsiliselt üle. Ja kogu aeg ei saa isa ka turvamehena kasutada. See kõik pani mind mõtlema, et kui muude sugulastega võid veel nii teha, et enam ei suhtle, abielu saab lahutada jne, aga lapsega oled ju seotud igavesti, või siis olgu, 18 aastat, niikaua kui seadus käsib.

Tegelikult on lapsevanem täiesti kaitsetus seisus, kuhu või kelle juurde ma saan minna abi paluma, kui mu lapsest kasvab selline tegelane, kellest ma jagu ei saa? Ei saa ju lihtsalt öelda, et palun pange ta lastekodusse, ma ei suuda/oska teda enam kasvatada?! Nagu saatuse pilkena sattus just see nädal mu kätte ka raamat “Me peame rääkima Kevinist“ — ja ausalt öelda olen nüüd küll üsna veendunud, et jään vist elu lõpuni lastetuks…