Jah, muidugi on Juhan mulle juba eelnevalt rääkinud, et seoses kõrge kuritegevustasemega Guatemalas on firma meile ihukaitsjad ette näinud. Aga ma loodan, et vahest puudutab see siiski rohkem teda, kes ta sellisel ametikohal töötab, ja mina saan ikka normaalselt edasi elada.

Esimesel kuul Guatemalas räägin ihukaitsjate teemal kõigiga, kes minuga eesti või inglise keeles rääkida mõistavad. Juhan saab natuke kurjaks, kui ütlen, et las nad turvavad pealegi teda, aga lasku minul ja lapsel olla.

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku”.

„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”

No muidugi olen ma näinud filme sellest, kuidas tähtsatel ametipostidel meeste naisi või lapsi pantvangi võetakse ja kuidas siis mõni väga osav psühholoogi kalduvustega märulimees nad elegantse osavusega pärast surmaga silmitsi seismist vabastab, aga… See kõik juhtub ju ainult filmides! Hea küll, võib olla juhtub see kusagil, kellegi rikka maffiamehe perekonnaga, aga meie, täiesti tavaliste, ausate inimeste elus ju midagi sellist ette tulla ei saa.

Blond ja sinisilm — järelikult rikas!

Virisen ihukaitse üle ka oma hispaania keele õpetajale. Ütlen talle, et kui linnas ringi liigun, siis ma ei tunne mingit silmatorkavat kuritegelikku huvi oma isiku vastu. Hoopis vastupidi, kõik on eriti lahked ja vastutulelikud, kuigi ma tegelikult muidugi ju ei saa mitte midagi aru, mida nad räägivad. Selle peale mõõdab mu umbes neljakümnene pisike ülekaalus õpetajanna mind arusaamatu pilguga: „Sa vaata, milline sa välja näed!”

„Jah?!” olen üllatunud. Mõtlen, et ei tea, mis mu väljanägemisel siis nii hirmsasti viga peaks olema?

„Sa oled pikk, blond ja siniste silmadega,” deklareerib ta.

„No ja siis…,” mõtlen. „Meil Eestis on suur osa inimesi sellised…”

„Ja see tähendab, et sa oled rikas” jätkab õpetaja, „ilmselt USA-st, sest enamik pikki-blonde-sinisilmi tuleb guatemalalaste jaoks just sellest riigist, ja et see, mis sul on ja mida neil pole, tuleb sult kibekiiresti ära võtta. Ja sa oled õnnega koos, kui pääsed vaid koti või mobiiltelefoni äraandmisega ja nad nii palju ei vihasta, et sind maha lööksid.”

Jah, mulle meenuvad nüüd küll Lonely Planeti Guatemala raamatust loetud read selle kohta, et kui te peaksite seal riigis röövi ohvriks langema, siis andke vastuvaidlemata kõik ära, mis küsitakse, sest vastasel korral riskite oma eluga. Meenub ka nõuanne, mille andis üks kinnisvaraagent meie esmakülastuse ajal, et kui teil on just ilmtingimata tarvis üksi kusagile kõndima minna, siis hoidke alati natuke sularaha taskus, sest kui keegi teile matšeete kõrile surub ja teil midagi anda ei ole, siis võite tühipaljalt röövli solvamise pärast peajagu lühemaks jääda. Ja seepeale turgatab pähe veel ajalehest loetud fakt, et Guatemalas tapetakse vägivaldsel moel iga päev umbes viisteist inimest…

Võõras mees jälgib minu kõiki käike…

Oh jah! Nii siis ongi, et alates esimesest hetkest kuni viimaseni, kuni lennukile minemiseni saadab mind varjuna püstoliga varustatud mees. Esimestel päevadel, kui minu käigud piirduvad Juhani kontoris keeletunnis käimisega ja toidupoe külastamisega, pole see eriti hull kogemus. Kuid juba ainuüksi mõte sellest, et järgnevate päevade ja kuude jooksul on keegi absoluutselt kogu aeg koos minuga, tundub mulle ülekohtuse eraasjadesse tungimisena. Püüan end lohutada sellega, et tegelikult ma ju ei plaani minna valgustkartvatesse kohtadesse või teha midagi, mida teised teada ei tohiks, aga ikkagi. Mõelda vaid, et mingi võõras mees hakkab jälgima minu käike näiteks pediküüri või siis kiikab kogu aeg üle mu õla, et mida ma poekorvi panen…

Minu esimene turvamees on Nery. No muidugi on ta päris nimi Nery Armando pluss veel kaks pikka perekonnanime, aga töönimena on kasutusel lihtsalt Nery. Ta on päris nägus, umbes kolmekümne aastane, süsimustade juuste ja pruunide silmadega noormees. Igal hommikul tööle tulles on tal seljas ülipuhas hele triiksärk, jalas viigitud püksid, mille värv on toon-toonis kas siis lipsuga või vestiga. See vest, muide, on turvamehe vorm. Ühest küljest on see vajalik varjamaks vööl rippuvat püstolit ja teisest küljest saavad siis kõik teised aru, kellega on tegemist. Vormiriided on Guatemalas pea kogu teenindaval personalil. Ihukaitsjad ja turvamehed on siin üks meeste levinumaid ameteid ning nende tööriietuseks ja eraldusmärgiks ongi vest. Ihukaitsjatel on vööl vesti alla peidetud püstol, kuid turvameestel on pump-püss uhkelt ja avalikult rinnal. Mõnikord näevad poodide ees või parklates valvavad turvamehed välja mitte vanemad kui kuueteistaastased poisikesed ja nende nägemine, laetud relv rinnal, tekitab minus küll pigem kõhedust kui kindlustunnet. Kui viimati mainitud turvamehed kannavad rohkem sõjaväelist riietust, tanksaabastesse topitud lapilisi või rohelisi pükse, siis ihukaitsjad on eranditult alati viigipükstes ja lipsuga, jalas paksult mustaks viksitud kingad. Nende „pintsak-lipslastest” peremehed aga seda Euroopas levinud nimetust küll ei õigusta: nad kannavad vabalt teksapükse, jätavad lipsu koju ning ülemise särginööbi lahti. Pintsak pole siinses kliimas meeste hulgas nagunii kuigi populaarne riideese.

Elu võimalikkusest ihukaitsjatega

Juhaniga töötavad kaks „poissi“ — nii me neid hellitavalt hiljem omavahel kutsuma hakkame — Gilberto ja Willian. Gilberto on tegelikult peaaegu meie vanune ja on firma erinevaid bosse juba kakskümmend aastat turvanud. Nii et arvata võib, et ta on nii mõndagi näinud. Willian on nagu Nerygi natuke üle kolmekümne, pikkuselt mulle umbes ninani ja minu arust võiks tema vabalt ka presidenti turvata. See, millise läbitungiva pilguga ta alati ümbrust piidleb, kuidas ta viimasel hetkel liikuvasse autosse hüppab, ise samas kahtlustavaid pilke paremale-vasakule heites või see, kuidas ta Juhani järel auto ust sulgedes oma lühikestel jalgadel sprinteri kiirusega ümber auto vudib, et jõuda ka minu autosse sisenemine kindlustada, ei muutu kunagi naeruväärseks just seetõttu, et ta teeb seda nii tõsiselt, sellise hingestatusega, et kui kõik inimesed maailmas oma tööd niimoodi teeksid, oleks maailm kohe kindlasti veidi parem paik.

Ühelegi paberile me alla ei kirjuta, aga sisuliselt lubame, et me keegi üksi oma condominio piirest ei välju. Kohalikel rikastel, kes ihukaitsjat omavad, ja neid on palju, töötab see süsteem nii, et ihukaitsjad tulevad hommikul kella kuuest condominio värava taha ja on seal siis ootel, et kui peremees autoga välja sõidab, siis hüppavad hopsti! autosse. Mõnel, ilmselt kas siis eriti rikastel või eriti kartlikel, on üks ihukaitsja oma autos ja paar tükki sõidavad veel teise autoga neil sabas. Need mehed passivad seal värava taga päevade viisi ja oma tööpäevadest neil eelteadmisi pole. Nad peavad igal hetkel valmis olema tööandja elu eest seisma, kuid neil ei ole mingit õigust midagi küsida või teada, millal tööpäev algab või millal lõpeb. Kindlasti on ka pehmemaid variante, sest hiljem näen, et nii mõnelgi pääseb ihukaitsja maja juurde, ent mingeid õigusi, eriti nuriseda, neil küll ei ole.

Meie tuleme teistsugusest maailmast ja korraldame oma elu nii, et meie ihukaitsjad alustavad ja lõpetavad oma päeva koos meiega meie kodus. Eelmisel õhtul lepime kokku järgmise päeva tuleku aja ja kui teame, et sel päeval rohkem välja minna ei kavatse, on ka ihukaitsja selleks korraks vaba. Juhanil tekib sel teemal esimestel päevadel ka väike mõtete lahknevus ühe naabriga, kui viimane Juhanile mainib, et ihukaitsjate ja autojuhtide condominio territooriumile sisenemine pole siin kombeks. Muidugi püüame me alati võõral maal elades kohalike kommetega arvestada, aga siin jääb Juhan endale kindlaks teatades, et minu ihukaitsja tuleb minuga sinna, kuhu mina tahan. Klassiühiskonna reeglitega arvestamine on meie jaoks üsna raske.

Ihukaitsjaga autos - kumbki keelt ei oska

Meie esimesed päevad Neryga kulgevad veidi kurvalt ja üksluiselt. Sest mina ju ei oska tema keeles rääkida ja tema ei mõista mitte ühtegi mulle arusaadavat keelt. Nery on mõni aeg tagasi küll seitse aastat USA-s elanud ja väidetavalt oskab natuke inglise keelt, kuid tegelikkuses tähendab see oskamine seda, et kui ma ütlen „Hello”, saab ta aru, et ütlesin „Tere”, ent kui ma juba rohkem kui kaks sõna ritta panen, võiksin sama edukalt ka eesti keeles rääkida. Imestan, et nii pika aja jooksul ingliskeelses keskkonnas olles ei jäänud midagi keelest külge, aga saan teada, et illegaalselt Ühendriikidesse tööle läinud ladinaameeriklased elavad ka seal kommuunides koos ja näiteks Nery on seal töötanud pitsabaarides lihttöölisena, kel klientidega pole vaja suhelda, ja nii see inglise keel väga passiivseks tema jaoks jäänud ongi. Nõnda me esialgu istumegi autos nagu kaks tumma. Kuigi ma tahan iga hetk midagi küsida selle kohta, mida ma autoaknast välja vaadates näen või mida tema mõnest asjast arvab. Neryle oma päevaplaani teadaandmiseks kasutan hispaania keele õpetajat, kes pisut ikka inglise keelt tönkab, ent muul ajal peame žestide ja minu iga päevaga täieneva hispaania keele oskusega läbi ajama.

Kehtiva kombe kohaselt istub ihukaitsja autos „peremehe” selja taga ja jälgib kullipilguga ümbrust. Ma uurin, kas tuleks kõne alla, et ta minu eest autot juhiks ja saan teada, et võib küll. Juhul, kui ta oskab. No „meie poisid” õnneks kõik oskavad. Sellega on ka selgunud esimene pluss seoses ihukaitsjaga — jääb ära võõras linnas esialgne otsimine-ekslemine-eksimine. Muidugi ei tule ma selle peale, et panen niimoodi oma ihukaitsja palju raskemasse olukorda, sest kui peaks tulistamiseks minema, peab ta korraga nii sellega kui ka autojuhtimisega hakkama saama. Ma võtan ihukaitsja olemasolu ikka veel kui mingit veidrust ega teadvusta absoluutselt, et see ongi tegelikult eluliselt oluline, ja naudin täiel rinnal oma turisti seisust autos, võimalusega vabalt ringi vahtida.

Kuigi ma kohtan supermarketis sageli sisseoste tegevaid prouasid, kel üks või isegi kaks turvameest kannul kõnnivad, lepime meie Neryga kohe kokku… või mis lepime, ma lihtsalt ei luba tal endaga poodi tulla, sest seal pole tegelikult  oht siiski nii suur, ja nii ta ootabki mind alati parklas autos. Alati, kui ma poe uksel nähtavale ilmun, sõidab ta autoga ukse ette, blokeerides sellega tee kõigi jaoks, kes samal ajal parklast sisse või välja tahavad sõita. Ma lähen sellisest käitumisest üliväga ärevile ja katsun talle ägedalt žestikuleerides ja oma väheseid tuttavaid hispaaniakeelseid sõnu ritta seades selgeks teha: „No, no, no…parar… aqui…[1]. Nery vaatab mind arusaamatu pilguga, just nagu räägiksin temaga eesti keeles, tuleb minu juurde, võtab kotid, paneb need rahulikult ja minu arust päris aegluubis autosse, siis kindlustab minu turvalise sisenemise autosse, sulgeb mu järel ukse, kõnnib kooohutavalt aeglaselt ümber auto, istub rooli taha, paneb süüte sisse ja vaatab mulle rõõmsalt äraootava pilguga otsa: „A dónde ahora, doña Kaja?[2]. Mina olen kogu pika pakkimistseremoonia aja hirmunult oodanud, kuidas kõikidest neist meie järel ootavatest autodest hakkab koledat sõimu ja sajatamist kostma, kuid ei juhtu mitte midagi niisugust. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et mitte keegi ei ilmuta isegi pisimatki kannatamatust, rääkimata keskmise sõrmega vehkimisest, mida mul näiteks Kiievi liikluses tuli vähemalt korra nädalas näha. Selline rahulik suhtumine aja kulgemisse paneb mind alguses ikka ja jälle rõõmsalt üllatuma, siis ma harjun sellega ja võtan seda kui midagi täiesti tavalist. Nii et kui ma üheksa kuud hiljem Eestisse puhkusele sõidan, olen tõsiselt mures, et mis minust saab, kui ma kusagil Eesti supermarketi parklas unustan, kus ma olen ja niisugusel jahmatavalt aega raiskaval moel peaksin käituma. Sest, sa mõtle vaid, terve su päevaplaan, aga miks mitte ka terve elu võib ju sellest uppi lennata, kui sa paar minutit hiljem toidupoodi sisened!


[1] Ei, ei, ei… peatuma…. siin… (hisp k)

[2] Kuhu nüüd, proua Kaja? (hisp k)

Ihukaitsja - lapsehoidja

Üsna peagi leian veel ühe plussi, mis puudutab ihukaitsjat. Kui meie tütart Katat on vaja kusagile viia-tuua, siis läheme Neryga koos, aga peagi jõuan väga kasuliku järelduseni, et kuna ihukaitse peab nii ehk naa selle reisi kaasa tegema, siis minu kohalolek pole ju ilmtingimata vajalik. Selle otsuse ellurakendamine hoiab järgneva kahe aasta jooksul kokku üsna palju tüütuid tunde liikluses. Ka pole meil neil aastail Juhaniga kunagi enne külaskäiku või mõnda pidu vaja kokku leppida, kes täna koju sõidab. Alati, kui tahame, saame koos mõnuga klaasikest veini nautida, sest kaine autojuht on alati meiega. Rääkimata sellest, et mitte kunagi varem pole ma ringi sõitnud nii puhta autoga. Kohaliku arvamuse kohaselt on ka auto korrashoid ihukaitsja töö.

Teisisõnu, nad tassivad mu kotte, nad pesevad mu autot, nad viivad-toovad mu last, nad hoiavad isegi mu koera, kui kõik koos ära sõita tahame. Selle viimase eest saan siiski neid veenda eraldi tasu vastu võtma, kuigi algul nad arvavad, et ka see kuulub nende tööülesannete hulka. Ma tunnen end nagu filmitäht või esimene leedi, aga selle eelisega, et ma pole kuulus ja kohalike silmis on see täiesti tavaline, et minusugune relvastatud turvamehega ringi liigub. Hiljem, kui ma ennast juba hispaania keeles väljendada suudan, räägin „oma poistele”, et meil Eestis on niisugune ihukaitse vaid riigi esimesel leedil. Nad paistavad väga üllatunud olevat võimalusest, et kusagil on maa, kus minusugune blond ning nende arusaama kohaselt rikas naine võib täiesti vabalt ja iseseisvalt ringi liikuda.

Terminali turul

Peagi taipan ka seda, et ihukaitsja omamine Guatemalas mitte ei võta sult vabadust vähemaks, nagu see mulle esialgu tundus, vaid hoopis annab seda juurde. Sest mina saan minna peaaegu igale poole, kuhu ma tahan, ka kohtadesse, kuhu ei välismaalased ega kohalikud julge püssimeheta minna. Näiteks turule, Terminali turule. See on hiigelsuur turg pealinna tsoonis number 4, mida peetakse üheks kriminaalsemaks alaks. Kogu Guatemala City on jagatud nummerdatud tsoonideks ja ka tänavad kannavad numbreid, mitte nimesid. Vaid peatänavatel on au omada ka nime. Tänavad on omakorda jagatud avenidas’teks, s.t avenüüdeks, mis kulgevad põhjast lõunasse, ja calles’teks, tänavateks, mis kulgevad idast läände. Tsoone on linnas paarkümmend. Tsoon number 18 on koht, kuhu mitte ükski normaalne inimene mitte kunagi ei lähe.

Ka Terminali turg on paik, mida enamik rikkaid kohalikke ega ükski välismaalane külastada ei julge. Ma kujutan ette, et turg on midagi sellist nagu Keskturg Tallinnas või siis Bessarabka turg Kiievis, ja ma ikka tahaksin seal Terminali turul vähemalt korragi ära käia. Neryle minu mõte väga ei meeldi ja ta viib mind ühele teisele turule, linnast välja, väites, et seal pole ohtlik. Aga ma ei jäta jonni. Aeg-ajalt esinen ikka oma Terminali turule minemise sooviga. Vahepeal vähendab minu innukust see, kui Juhan peab seal töö tõttu ära käima ja räägib, et talle anti sinna kohe kolm ihukaitsjat kaasa ja et kohati tekkinud tal seal tunne, et mitte ta rahakotti, vaid teda ennast varastatakse seal ära. Ka avab ta minu silmad selles osas, et see pole mitte mingi turukene, vaid poolt neljandat tsooni hõlmav kauplemispiirkond, kus müüakse absoluutselt kõike. See on ka ainus koht linnas, kus müüakse värskeid mereande. Ja ühel päeval me Neryga ikkagi läheme sinna.

XXX

Olen küll veidi ärevil, ent ma ei karda. Lõppude lõpuks on mul ju püssiga poiss kaasas. Meie kodust on sinna vaid kümmekond minutit autoga sõita, kuid minu üllatuseks ei alga turg sugugi mingi aia või väravatega, vaid pärast ühte ristmikku hakkavad tee äärde ilmuma kaubitsejad ja suurtele riidetükkidele või kastidele laotatud müügikraam on otse tänaval maas. Läbime mitmeid tänavaid, pöörates vahepeal vasakule, siis paremale, tee ääres vahelduvad juurvilja kuhilad puuviljade kuhjadega, siis on lillede osa ja nii muudkui edasi ja edasi. Kõnniteedele laotatud värske müügikraami taga paistavad väikesed poekesed, kus müüakse ilmselt kõike, nööpnõelast autoosadeni välja. Ühel tänavanurgal jalutab mees kitsedega ja ma imestan, et isegi kitse saab siit osta, kuid selgub siiski, et müügiks on vaid piim. Ja milline on parim viis kuumas kliimas piima värskena hoida? Muidugi, võtta piimaandja turule kaasa ja lüpsta soovijale soe piim kohapeal otse topsi.

Kui lõpuks autole parkimiskoha leiame ja autost väljudes näen, kuidas Nery püstoli kabuurist välja võtab ja kõhu peale püksivärvli vahele paneb, hakkab mul pisut kõhe. Rohkem kui hirm enda pärast on mul ebamugav, et oma truu Nery nii ebamugavasse situatsiooni olen pannud. Soovin minna kalaosakonda ja niimoodi, Nery otsekohe minu kannul, üks käsi kõhul püstolipäral laskevalmis, vilkal, närvilisel pilgul ringi vahtides, me sinna ka läheme. Kalaosakond asub eraldi majakeses ja haiseb juba kaugelt äratuntavalt selle järele, mida seal müüakse. Kalasid vaatab lettidelt vastu igat nägu ja tegu; nende müüjad paistavad aga üsna üllatunud olevat mind seal lettide vahel kõndimas nähes. Ühtegi kala ma nägupidi ära ei tunne ja nime neile anda ei oska, aga igal juhul on tegemist kaladega. Paljude lettide ees suurtes anumates on aga mingid üsna jubeda väljanägemisega ümmargused räpased asjandused, milliseid ma kunagi varem näinud ei ole. Selgub, et need on kilpkonna munad ja ka neid süüakse. Ma olen muidu üsna varmas uusi maitseelamusi katsetama, aga see roog jääb minust küll proovimata. Eriti veel pärast seda, kui kuuleme, et Kata kool osaleb kilpkonnapoegade päästmise aktsioonis Vaikse ookeani randades. Kuna ma kõigi nende uhkete ookeanikalade kohta midagi arvata ei oska ja kilpkonna munad mind tõepoolest ei ahvatle, ostan seekord vaid naela krevette, mis on kolm korda odavamad ja muidugi kordi värskemad kui supermarketis. Sellest meile esimeseks korraks piisab.

Kuni tuttava mahalaskmiseni jäävad jutud kuritegevusest kaugeks...

Kunagi hiljem, kui mulle külla tulnud naabriprouadele krevette pakkudes mainin, et ostsin need hommikul Terminali turult, küsib üks neist pärast kohustuslikku „Issand, kas sa käid seal turul ise?” imestamist: “Kas su mees lubab sul seal käia?”

Ma ei hakka talle seletama, et ma ei pea selleks mehe käest luba küsima, vaid kinnitan, et ikka lubab ja siis ta palub: „Kui sa jälle lähed, osta mulle ka palun natuke! Ma tahaksin küll ise minna, aga minu mees ei luba.”

Ja mida enam ma kohalikku ellu sisse elan, seda rohkem mõistan, et tegelikult meie ihukaitsjad vastutavadki meie elude eest. Algul jäävad jutud Guatemala kuritegevusest kaugeks, neid loen internetist või kohalikust ajalehest, ent kui tekivad sõbrad ja tuttavad ja kui pisiröövimised tänaval kuni Juhani firma müügimehe mahalaskmiseni mulle tuttavate inimestega hakkavad seostuma, siis…

Ma väga loodan, et „meie poisid” lõpuks mõistsid, kui tänulik ma olen neile selle kaitse, hoolitsuse ja armastuse eest, mida nad meile nende kahe aasta jooksul pakkusid.