Ada Org:

Kuigi Holland on maailmas kuulus kui üliliberaalne maa, on see mõiste regiooniti väga erinev. Nagu ikka, on Amsterdam ning paar suuremat linna tunduvalt edumeelsemad, väiksemates linnades on osaliselt säilinud konservatiivsed, katoliiklikust religioonist tulenevad vaated pereelule — naise koht on kodus pliidi ääres — ning naised jäävad seal peale abiellumist tihti kodusteks kuni laste täisealiseks saamiseni.

Lapse sünd on ülitähtis sündmus, uue ilmakodaniku sündi tähistatakse pikalt ja pidulikult ning seda püütakse kõiksugustel viisidel kogu maailmale kuulutada. Igat sorti dekoratsioonid kaunistavad kodude aknaid ja uksi, alates tavateadetest “sündis KEE, kõik head soovid ja annetused teretulnud” kuni hiidsuurte lapsepambuga kurgedeni aedades ja ustel.

Traditsiooniliselt püüavad kõik katsikuletulijad üksteist kingitustega üle trumbata. Tegu on ju ainulaadse sündmusega — hollandlaste seas on endiselt moes pühenduda eelkõige karjäärile ja lükata rasedust nii hilisele ajale kui võimalik. Ja soovitavalt eelkõige mitte enne kui 30selt. Kui üldse. Ka riik toetab pereplaneerimise süsteemi — näiteks on nii antibeebipillid kui kunstlik viljastamine igas vanuses naistele tasuta ning kaetud kohustusliku ravikindlustusega. Võiks arvata, et sündinud lapsukesele ja tema perele on garanteeritud jätkuvalt turvaline, paindlik ja vanemasõbralik toetus riigi poolt. Kuid kas siiski…?

Kuigi lastesaamist populariseeritakse, on riigil suhteliselt shokeeriv poliitika raseduspuhkuste suhtes. Rasedus on Hollandis võrdsustatud haigusega. Raseduspuhkust on üldse kokku 16 nädalat ja need tasustatakse 100% täispalga ulatuses. Neist nädalaist on 4-6 lubatud võtta enne sünnitust ja ülejäänu peale seda. Kui sünnituse tagajärjel tekkis tervisekahjustus, on töötajal võimalik saada kompensatsiooni täispalga ulatuses maksimaalselt 1 aasta jooksul.

Raseduspuhkuse ajal on tööandja kohustatud emale töökoha säilitama.. Peale ametliku 16 nädala möödumist seisab värske ema valiku ees: kas minna tagasi tööle, võtta palgata puhkust voi üldse tööst loobuda. Enamasti tähendab palgata puhkuse võtmine emale töökoha kaotust. Viimase aasta jooksul on töötute arv plahvatuslikult kasvanud ning igale töökohale on vähemalt 6 kandideerijat. Ja kuigi sellest ametlikult ei räägita ning seadus seda ei luba, püüavad paljud tööandjad rasedatest töötajatest igasuguste vahenditega enne sünnitust vabaneda. Omakorda soodustab emade ebakindlat olukorda ka aastaste töölepingute süsteem. Töötajate rotatsioon on suur ning konkurents ülitugev.

Töökoha hoidmise vajadus tähendab imiku lasteaeda panekut peale ametliku raseduspuhkuse lõppu. Lasteaed — see on imelihtne, on ju isegi lasteaias käidud?! Ent see on näiline illusioon. Nimelt ei ole lasteaiad Hollandis riigi poolt pea üldse subsideeritud ning on enamasti eraettevõtted. Nõudmine reguleerib hinna, ja kui keskmine palk on kusagil 2000 EUR brutto, siis lasteaiakoht võib maksta alates 200 EUR kuni 500 EUR nädalas. Lisaks on sõimed avatud vaid teatud tunnid päevas, enamasti alates kella 10st kuni kella 16ni ja sõimede järjekorrad on väga pikad. Siiski on noorem ning õitsvas sünnituseas (30-40-aastased) põlvkond väga uhke selle üle, et naised tööl käivad ning ei nõustu tööst loobuma ka laste hinnaga.

Töölkäivad naised on deklareerinud, et on rahul ka sellega, kui nende palk katab lasteaiamaksu. Võib väita, et teatud ringkondades vaadatakse lapsega väljaspool ametlikku raseduspuhkust kodusistuvale emale lausa viltu. Tihti leitakse lahendus probleemile sellega, et mõlemad vanemad käivad tööl 3 päeva nädalas — süsteem, mida siin soositakse ja millest ka töötaja on ise huvitatud ning mis annab mõlemale vanemale võimaluse veeta võsukesega võrdselt täisväärtuslikku aega.

Isad on endale võtnud igal juhul suure rolli lapse kasvatamisel ning pole harvad juhud, kus hoopis isa jääb lapsega koduseks ning ema pühendub tööle. Samas saavad naised tõestatult endiselt palju vähem palka kui mehed.

Asi ei lahene ka sellega, kui laps kooli läheb. Mõnedes koolides ei toimu õppetööd reedeti, mõnedes kolmapäeviti, ning vanematelt eeldatakse, et nad viiks lapsed vahepeal koju lõunale. Fakt, et 99% vanematest seda teha ei saa, ei ole koolide süsteemi kõigutanud. Koolivaheajad toimuvad piirkonniti, näiteks on suvevaheaeg 7 nädalat, ja selleks, et vältida massilist rahvaste liikumist, on vaheaja algus ja lõpp regiooniti erinev. Laagreid, kuhu laps suvevaheajaks panna, on üsna vähe ja nende hind on ülikõrge.

Igal juhul on lapsed Hollandi kodus A ja O. Kogu elu seatakse traditsiooniliselt nende järgi. Laste kasvatamiseks on ka siin 2 teed: traditsiooniliselt õpetada lastele austust ja kombeid või lihtsam, vabakasvatuse tee. Selleks et kasvatada vabameelseid ja edumeelseid hollandlasi, on enamus vanemaid loomulikult otsustanud investeerida “vabakasvatusse”. Ehk, teisisõnu — lastel lastakse teha, mida iganes pähe tuleb ning ülekäte läinud võsukeste keelamisele vaadatakse täie halvakspanuga. ”

Niipalju siis Hollandist. Meie siin oma 20 sünnituspuhkuse nädalaga ja lubatud kuni 3-aastase lapsehoolduspuhkuse ajaga peaks päris rahul olema. Kuidas on aga lood Inglismaal?