Mustamäe valss: mälestusi lille- ja männilõhnalistest meestest...
Omaette klassi ema poe ostjaskonnas moodustasid elulähedased odekolonnijoodikud, kes mingil arusaamatul, kõige tõenäolisemalt rahalisel põhjusel eelistasid rüübata lille- või männilõhnalisi piiritusjooke.
Prügikastirahvast tänapäeva mõistes nõukogude ajal polnud. Kõik odekolonnikad nägid välja nagu tavalised vaesemat sorti vennad ikka. Neist ei levinud roiskumise vina, vaid kunstlikku sireli-, maikellukese- või okaspuuuitsu, mis tegelikult mõjus peagu sama jälgilt. Odekolonnikate sotsiaalne spekter oli kirju, esindatud oli maa ja linna ühtsus. Mõnusalt häguse pilguga onud kolasid kergelt hõljuval kõnnakul riiulite vahel ja piidlesid vesise suuga lõhnapudeli-Carmeni musti silmi. Nad olid karvasemad ja punasemad kui keskmised joodikud, kuid mitte räbalais ega tingudes.
Odekolonni, mida selle mendelejevlikult nõtke koostis ei lubanud Kölni veeks nimetada, turustati 300milliliitristes pudelites, milles loksuva mürkrohelise või kusekollase värvi kirkus ületas kujutlusvõime piirid. Pudeli hind algas kaheksast kopikast. Liitri hind jäi seega alla kolmekümne, mis võrreldes halja viinaga, neli rubla ja kaksteist kopikat 0,5 liitrit, oli lausa tasuta.
Lõhnalakkujate lemmikjook oli kultuseni kuulus „Troinoi”, maakeeli „Kolmekordne”. Nimelt sisaldas see joovastav neste tervelt 75 protsenti puhast piiritust, kusjuures aroom jäi mõistlikkuse piiridesse. Lisaks „Carmenile” ja „Kolmekordsele” tarbiti kaunite nimedega „Toreadoori”, „Vene metsa” ja hirmutavalt sünkrohelist „Šipri”. Mõtisklesin kaua, mida see sõna võiks tähendada. Aastaid hiljem leidsin vastuse Raymond Chandleri krimiraamatust „Naine järves”. Selgus, et „Chypre” on maailma eksklusiivsemaid aroome, parfüümide šampanja. Originaal sisaldab muu hulgas bergamotti, mandariini, jasmiini, iirist, bulgaaria roosi, patšulit, muskust ning ambrat. Kopikane vuhvel kelleski mingeid õilsaid tundeid ei äratanud, kui just mitte arvestada kõlakat, mille järgi odekolonnikate paksud ja vedelad eritised pidanuvat avaliku peldiku muutma õitsvaks lilleaiaks. Kahjuks teadsin ma juba Koidula värssi „Mu lehkav isamaa!” ega suutnud kuidagi katki rebida rahvuskangelanna ja nelgiveejanuste mehepoegade vahelist semiootilist sidet. Palun vabandust, Lydia!
Kuivõrd ABC-V pidas end eliitkaupluseks, kohaliku mikrorajooni šiprijanustele odekolonni ei müüdud. Mujal olid leebemad müüjad, mistõttu poeesiseid palistas võluveerüütlite kükitav rida, igal pühendunul isemoodi lõhnav graal kämblas. Samuti keeldus ema töökoht rahuldamast haistetavalt jasmiiniaroomi levitavate külalisesinejate ostusoove. Muidugi üritas enamik odekolonnikaid ennast õigustada, viidates täiesti loogiliselt vajadusele end pärast habemeajamist värskendada. Kogenud müüjatarid liimile ei läinud. Üpris tihti viis nende jäikus avaliku konfliktini, mis päädis lõhnamehe agressiivse signatuuriga. Õnneks oli respekt miilitsa ees küllalt sügav, takistamaks füüsilisi rünnakuid. Küll aga võis kuulda mahlakaid väljendeid kadedate naisterahvaste pihta. Imekombel ei rääkinud ei ema ega ta kolleegid, et odekolonnikolonn oleks neid õnnistanud rõvedustega. Suurim solvang, mida ema pidi kannatama, tuli tillukese vene mehenässi huulilt. Vaadates ema värsket soengut, mille seitsmekümnendate mood oli punakaks tooninud, sisistas vennike: „Rõõžaja krõõssa!” Lause oli rikka vene keele võimalustega võrreldes malbe, kuid toon lõi adressaadi ihu kananahale.
Hiljem, kui isegi lõhnavesi defitsiidistuma hakkas, eksperimenteerisid lõhnavad seltsimehed muu kosmeetika ja keemiaga. Üks ode jõi ära pudeli soengufiksaator Flo-Fid, tuli tagasi ja ütles: „Muidu, tstt, täitsa hea, tstt, aga kuidagi suu-tstt-lae külge jääb kinni!”
Naisi odede hulgas polnud. Vahel harva vilksas seltskonnas mõni ajutine sõbranna, kellest ei jäänud ABC annaalidesse nime ega legendi. Küll aga tekkis müüte püsikundedest, odekolonnikultuuri Prometheustest. Õigupoolest oli liigutav, kuidas nad kogu poepoolset tormi trotsides iga päev kangelaslikult uuesti sabas seisid, riiulilt õrnad klaasanumad korvi ladusid ja kassas kopikaid lugesid — ainult selleks, et kuulata järsku otsust: „Teile me ei müü!” Võib-olla oli see lõhnapudelimeeste jaoks ahvatlev ajaveetmisvorm? Poes jälgis neid mitu kenasti meigitud silmapaari, nendest tegid välja kaunid naised, kelle jaoks nad poevälises tavaelus olid kindlasti vähem kui õhk. Pika piiramise vältel tekkis omavahelisi sümpaatiaid. Üks odekolonnikas hakkas eelistama üht, teine teist südamedaami ja vastupidi. Poest lahkuvaid leedisid tervitasid kunded soojade naeratuste ning rõõmsate lehvitustega. Vilet, muide, prouade suunas ei lastud. Aumeeste käitumine!
Ema isiklikku sõpra hüüti poes Vaidaks ja müüdi talle erandkorras soovitud kogus lõhnavägivett. Tegemist oli tubli kolhoosnikuga, kelle elukoht Vaida sovhoos jäi pealinnast täpselt nii kaugele, et pakkuda rahupaika kohtulikult karistatud isikuile, kes ometi andsid oma panuse rahvamajandusse, olles asendamatud ühismajandi arvukatel abi- ja juhutöödel. Vaida oli traks poiss. Igal sügisel pakkus ta naeratades emale diili: lubas tuua koti või kakski sovhoosipõllult kõrvale toimetatud kartuleid. Ema mängis mängu kaasa ja esitas viisakalt koketeerides keeldumiseks mitmesuguseid väljamõeldud põhjusi. Suhe oli harmooniline, kuni tädi Siima otsustas rahvale nalja teha ning asus Vaidat puht nalja pärast ära võluma. Vaimustatud Vaida kaotas peaaegu kõnevõime. Kui ta jälle rääkida suutis, tegi ta Serafima Ivanovnale kõige paremas stiilis sõnastatud ettepaneku õhtul koos Kännu Kukke minna — võimalus, mille võrratu venelanna siiski kasutamata jättis. Tädi Siima oli muide see kange naine, kes ükskord hüüdis: „Ma tahan teada, MIDA nad selles leiavad!”, avas odekolonni ja püüdis juua. Lonksukese järel pühkis ta käeseljaga suud ja kinnitas: „Mõttetu lake!”
Veel oli lõhnaveeõigus hapral ullikesel, keda hüüti Jänesemeheks. Ema ja teiste naiste armulikkuse põhjus oli Jänesemehe kui Suure isamaasõja veterani eristaatus, õigemini tema üksikasjalik ja võrratu täpsusega, samas veidi heitunult vestetud pajatus sõja tähtsaimast hetkest — kuidas mees vaprate korpuslaste tagalasse eksinud küülikul iseseisvalt ja kõrvalise abita naha maha võttis. Odekolonni-Šahrazad pajatas oma lugu paljust kordamisest lihvitud osavusega. Kuidas töö, nõnda palk — Jänesemehe iha lillelise neste järele sai alati rahuldatud.
Teised napsumehed pidid leppima pealtvaataja rolliga, asudes hea ilma korral sõjalaagrisse leheputka ja suure kivi vahel, kust ABC tööstuskaupade osakonna aknad, aga eriti neis peegelduvad pudeliread hästi kätte paistsid. Punaste rottide vastu kasutati ammu tuntud lahingutaktikat: võitlusse paisati värsked väed. Riburada pidi väisasid libašiprite marjamaad võõrleegioni sõbralikud üksused ning vallutasid vajalikud klaasesemed tiibmanöövri abil. Üks-kaks korda läbijalutavat odekolonnikat persona non grata’ks ei loetud. Õnneirve näol, sörkis ta kassavahest vabadusse, aromaatset saaki õrnalt rinnale surudes.
Tahtmatult sammu kiirendades kulges ta kivi manu, kust vennaskonna ülejäänud liikmed järsku välja kargasid nagu kuradid kellakarbist. Plastkorgid keerati kähku pealt ning pudeli sisu kadus välgukiirusel. Tühi taara jäi nukralt tunnistama oma austajate päeva kõrghetke lõppemist.
