Minu Neenetsimaa: lennuk, mille uks püsis nöörijupi toel
„Lähete kulda kaevama, jah?” karjusin üle mootoripõrina vastas istuvale ülemgeoloogile, kui märkasin, et ta pilku pikemalt minul peab.
„Kulda? Me pole üldse geoloogid,” karjus mees vastu.
„Kuidas nii? Mis see siis on?” näitasin ma mehe štormovka varrukal embleemi kirka ja kirjaga „Ministerstvo geologii SSSR*”.
„Ah see,” naeris vastasistuja. „See on selleks, et spioonidele pikka nina näidata. Me oleme dendrokronoloogid, me otsime midagi veel kallimat kui kuld. Kuld on selle kõrval tšepuhaa. Kas te teate, mida dendrokronoloogia uurib?”
„Noh?” tundsin huvi.
„Me puurime puutüvesse augu, võtame august välja tüki puitu, umbes nagu veinipudeli korgi, pärast uurime seda Leningradis,” rääkis dendrokronoloog.
„Selleks, et…” keelitasin teda jätkama. „Ja see puutükk, mis pealegi pole korgist, on kullast kallim, jah? Ma mõistan, et selle pealt võib kokku lugeda aastaringe, saab teada, kui vana puu on. Aga…”
„Õige, õige,” kiitis ülemdendrokronoloog. „Ent aastaringide puit sisaldab rohkematki informatsiooni, kui läheb vaja puu vanuse määramiseks. Aastaringide järgi saab kindlaks teha, milline ilm oli sellel aastal, kas külm või soe, kümnendikkraadise täpsusega või isegi täpsemini saab määrata aasta keskmise temperatuuri, samuti seda, kui palju oli sademeid, ja kogu õhu koostist tollel aastal,” jätkas sümpaatne informeerija, rõhutades eriti sõnu „õhu koostis”. „Oleme leidnud Krakatau vulkaanipurske jälgi, samuti teiste, varasemate ja hilisemate vulkaanipursete osakesi, mille järgi annab määrata purske tüüpi ja jõudu. Mis aastal toimus Krakatau purse?”
Mõistsin, et küsimus on esitatud minu intelligentsuse kontrolliks, veendumaks, kas vestluspartner väärib vestlemist või mitte.
„1883. aasta 26. augustil,” vastasin mina.
„Kell pool kümme hommikul,” täpsustas dendroloogide pealik.
„Kõigest saan aru, ainult mitte sellest, milleks seda informatsiooni õhu koostise kohta vaja läheb? Õhk peaks siin olema puhtamast puhas, nõnda et teada saab ainult seda, mis ennegi on teada. Siin pole ainukestki vabrikut, mille korsten tossu välja ajaks,” rääkisin.
„See on sõjasaladus,” ütles ülemdendroloog. „Sellepärast meil ongi geoloogide vorm, et keegi teada ei saaks.”
„Sõjasaladus? Siis on väga huvitav,” ärgitasin mina.
„Kas te Novaja Zemljad teate?” küsis jutupartner.
„Kes siis Novaja Zemljad ei tea, Uuralite pikendus Põhja-Jäämeres, asub siit otse üle Kara mere,” vastasin mina.
„Kas te Nikita Sergejevitš Hruštšovi teate?”
„Ja kuidas veel! Tema rikkus oma rahuvõitlusega ära minu lapsepõlve, mu ema kartis kohutavalt sõda,” alustasin ma üksikust ja lõpetasin üldisega. „Tema oli NLKP Keskkomitee esimene sekretär, teised on siiamaani olnud peasekretärid.”
„Tsaar-pommi teate?” jätkas dendroloog usutlemist.
„Tsaar-pommi? Ei tule nagu ette. Tsaar-suurtükki küll, see on Moskvas, Kremli õuel, üle neljasaja aasta vana, viis ja pool meetrit pikk ning kaalub üle 40 tonni, kaliiber 890 millimeetrit,” puistasin ma faktikesi.
„Ilus, ilus,” kiitis dendrokronoloog.
„On kindlaks tehtud, et Tsaar-suurtükist on tehtud ainult üks pauk. Kas te selle jälgi lähetegi otsima?” küsisin mina.
„Püha müristus, kui me hukkume, siis hukkume koos. Kuula nüüd tähelepanelikult, räägitakse sõjasaladusest!” raputas Anna Johni uksenööri hoidvat puhvaikas kätt ning hakkas tõlkima dendroloogi juttu neenetsi keelde — pooled sõnad olid mullegi arusaadavad, mõistsin, et need on neenetsi keelde laenatud vene keelest.
„Kõike te teate, kuid nüüd kuulake seda, mida te surmkindlalt ei tea. See on sõjasaladus, mille juurde pääseb Kremli arhiivis ainult peasekretäri isikliku kirjaliku loaga, mis kehtib vaid üheks korraks. Pealegi on see üksnes silmadele, mingeid märkmeid teha ei ole lubatud. Dopusk number 1, nagu öeldakse,” rääkis dendroloogide pealik.
„Olen üksainus suur kõrv,” lubasin.
„Tsaar-pomm on kõige aegade võimsaim pomm, Igor Vassiljevitš Kurtšatovi juhitud teadlaste tehtud vesinikupomm võimsusega 58,6 megatonni. Gruppi kuulusid veel Andrei Dmitrijevitš Sahharov, Viktor Borissovitš Adamski, Juri Nikolajevitš Babajev, Juri Aleksejevitš Trutnev, Juri Nikolajevitš Smirnov ja teised, kõik mitmekordsed sotsialistliku töö kangelased, kõigil oma viis-kuus Lenini ordenit,” pidas dendrokronoloog loengut nagu lektor.
Aah, seda see Kaabu pelgas — et Ameerika ja kogu maailm saab teada nõukogulaste Tsaar-pommi sigadusest! Sellepärast meile pandigi nuhk sappa.
John peaks oma diktofoni käima panema, kuid ilmselt ei jääks lennukimüra tõttu midagi lindile.
Üks dendrokronoloogidest võttis põuest plasku, keeras maha korgi, see jäi pisikese keti otsa rippu. Štormovkades mehed lasid jooginõul omakeskis ringi käia, seltsimehelikult rüübati otse plaskusuult. Kui minu jutupartner oli oma sõõmu teinud, ulatas ta meilegi.
Kui plasku omanikuni tagasi jõudis, tõusis too püsti ning astus sammukese piloodikabiinini — ust salongi ja kabiini vahel ei olnudki –, koputas lenduritele õlale ning pakkus hüva kraami neilegi.
Nii Kuldtäht kui ka tema abiline tegid suu seks.
„Tsaar-pomm valmistati kaardile kandmata linnades koodnimedega Arzamas-16 ja Tšeljabinsk-70, tegelikult Sarov ja Snežinsk,” karjus dendrokonoloog sosistades — kummaline, aga see on võimalik, eriti siis, kui tegemist on dopusk nomer odin’iga.
„Kogu projekti üldsalanumbriks oli 7000, üldsalanimeks Vanja, projekti osad olid šifreeritud kui Izdelija 202, RDS- 20, RN202, AN602. Vanja on ju Ivan Groznõi hellitusnimi, on ikka must huumor, on ju? Ja vohh, Nikita Sergejevitš Hruštšov paugutas Novaja Zemljal 31. oktoobril 1961. aastal, täpselt partei XXII kongressi ajal, nõnda et isegi Rootsis ja Kanadas said inimesed kiiritada. Nüüd on sellest varsti kolmkümmend aastat möödas, me läheme ja puurimegi puudesse augud, võtame proovid kaasa ning pärast teeme Leningradi Arktika ja Antarktika Instituudi laboratooriumites kindlaks, kui palju ja kui kaugele Tsaar-pomm kiirgust levitas.”
„Jah, see on hea mõte, ainult siin on üks viga,” ütlesin mina.
„Siin ei ole mingit viga, kõik on kavakindlalt läbi mõeldud,” vaidles dendrokronoloog. „Need puuproovid ongi kullast kallimad.”
„Seda kindlasti, aga asi on selles, et siin pole puid,” teatasin mina.
„Pole puid!” imestas puu-uurijate/puu-uuristajate/puu-puurijate salga komandör.
Siis tundus mulle äkki, et need polegi väliuurijad, et need mehed on ehk hoopiski kabineti- või siis laboratooriumiteadlased, kes pole vahest eales oma nina õue saanudki, piirituse abil rüüpavad julgust.
Äkki on ise štormovkadesse maskeeritud tuumateadlased, eespool nimetatud ordenikavaleride kolleegid? Või koguni nimetatud ise, nüüd ligi 30 aastat vanemad kui siis, mil nad siinkandis koos Hruštšoviga kõigi aegade kõige kõvemat pauku tegid?
„Vaadake alla, ei puuraasugi. Puhta lage tasandik ja mida kaugemale edasi, seda lagedam.
Varsti algab arktiline kõrb, seal ei kasva sammaltki,” olin sedapuhku informaatoriks mina.
„Mida siis teha?” küsis komandör juba minult.
„Võibolla paluda uksehoidjat, et see ukse lahti teeks, saaksite alla hüpata, pole kaugelt tagasiminemist?” andsin ma head nõu.
„Kas see on nali või? Või mõtlete seda tõsiselt?” tundis teadlane huvi.
„Teie otsustada,” andsin ma vaba valiku, kuidas soovitust mõista.
Geoloogimundris kiirguskütid pistsidki seejärel ninad kokku, pidasid nõu, langetasid otsuse.
„Me peame ikka kohal ära käima, meid oodatakse seal,” ütles komandör, laskis lõua vastu rinda ning uinus imekähku.
Varsti magasid teisedki dendrokronoloogid nohinal.
Sotsialistliku töö kangelane Kuldtäht oli tõeline oma ala meister, lend kulges probleemideta ning peagi lumendusime suuskade sahinal Jar-Sales.
Esmalt hüppasid välja istekohtadeta reisijad, siis dendrokronoloogid, viimaks meie.
Krõbe pakane näpistas nina, ümberringi kõrgusid hanged. Dendrokronoloogid vahtisid uurivalt siia ja sinna, küllap otsisid mäletajat puud. Paiga iseärasuseks oli loojuva päikese ere valgus ning absoluutne tühjus ja lagedus. Ei kihku ega kahku, ei kippu ega kõppu, mitte haisugi! Ainult et miks see koht on kaardile kantud? Täielik müsteerium, kuidas istekohata reisijad sinna valendusse haihtusid. Dendrokronoloogid trampisid oma saabastega lumel ja läksid üha enam närvi, et neile keegi vastu ei tulnud.
Peadendroloog püüdis kaaslaste pabinat maha jahutada: „Tuleb, küll te näete, et tuleb. Tema on niisugune mees, et laseb alati ennast oodata.”
Kas see tulija pidi tühjusest ilmuma?
Lendurid olid lennukis soojas, ei neil olnud reisijaist sooja ega külma.
„Poisid, see paik pole juhuslik,” alustas Anna. Kuulsime siis, et Jar-Sale oli moonapaik. Neenetsite rännutee koos oma porokarjaga on/oli kaheksakujuline, üks, kitsam ovaal on/oli suve-, teine, laiem, talveringiks, kuna tali on suvest pikem. Jar-Sale on/oli kohaks, kus teepaelad lõikusid. Sealjuures see kaheksa ise veel pöörles: karjamaadel, kus porod olid sambla ära söönud, lasti taimedel mitu aastat kasvada, enne kui loomad uuesti peale läksid. Ainult Jar-Sale oli kindel koht nagu Päike meie planeedisüsteemis, siia jõuti kaks korda aastas. Talve tulekul jätsid neenetsid, igavesed tiirutajad, Jar-Salesse maha kogu suvise elamise, sooja saabudes pandi siia külmakindel varustus. On ju suvetšumm ja talvetšumm kaks ise asja, samuti suve- ja talverõivad. Kes siis suuski suvel ja kalapüüdmisvärke talvel kaasas kannab, kui jää on nii paks, et sellest ei raiu kuidagi läbi? Mis mõtet on liigset koormat vedada, iseäranis suvel talvevärke, kui pole nartat mööda lund libisemas?
„Venelased hakkasid siin vargil käima, siit oli hea meie asju võtta. Nii tekkiski siia pikapeale küla, eriti siis, kui hakati kolhoose tegema. Nõnda et Vargaküla või Pätiküla, nõnda peaks olema selle nimi,” rääkis Anna.
Anna võttis seejärel oma neenetsi porokindaga kinni ameeriklase puhvaikavarrukast.
„Meie kasukad maksavad Leningradi oksjonil tuhat dollarit tükk, välismaalased oskavad neid hinnata. Meie neid müügiks ei tee, sest ükski neenets ei müü midagi. Teeme ainult oma tarbeks ja nõnda püsib maailm alles. Aga sa võid mõelda, mida tundsime siis, kui leidsime, et oleme vastu talve ihupaljaks varastatud. Ma olen kindel, et sinugi talvevarustuse varastas mõni venelane, ükski neenets ei ole mitte kunagi mitte midagi varastanud.”
Koduradadel oli Anna kaugelt julgemaks ja avameelsemaks muutunud. Vahest sellepärast, et Kaabu maha jäi?
„Mis te arvate, milline oli esimene tare, mille venelased siia tegid?” küsis Anna.
„Kool,” vastas John.
„Külm, väga külm,” hindas Anna.
„Nii on kirjas Jamaali-Neenetsi ajaloos,” õigustas end John.
„Nõukogude Liidus ära usu seda, mida kirjutatakse,” lausus Anna.
„See on ilmunud Soomes,” täpsustas John.
„Kas soomlased valetavad siis samamoodi kui venelased?” imestas Anna. „Mina pidasin soomlastest lugu…”
„Raikom?” pakkusin mina.
„Soojem,” möönis Anna.
„Julgeolek?” oli mu järgmine variant.
„Kipub päris palavaks minema,” tunnustas Anna.
Päris õige vastuse peale ma ei tulnudki — see oli sõjakomissariaat, mis avati detsembris 1927.
Tähendab, esmalt oli tarvis kahuriliha. Mis sõda siis käis? Hiina kodusõda. Võib-olla mobiliseeriti pilusilmseid neenetseid punahiinlasteks, nõnda et Komintern saaks edasi rääkida, et Nõukogude Liit ei ole Hiina kodusõtta sekkunud ega kavatsegi eales sekkuda? Neid polnud vaja grimeerida ega maskeerida, võhiku jaoks on ju põhjarahvad täpselt hiinlase moodi.
