„Ainult ühte asja pead sina mulle lubama: ütled kohtunikule, et sa oled süüdi, ja et sa enam ei tee.”

Tema palve esimesele poolele ei osanud ma kuidagi vastu vaielda. Kui lennujaamas leitakse sinu juurest hunnik mingisugust valget jahu ja minnakse seepeale puhta elevile ja hakatakse hirmsa kiirusega ringi sagima, pead laiali otsas, siis ei ole pärast ilmselt tõesti mõtet seletada, et ma tahtsin sellest sodist kodus pannkooke küpsetada, või et pigem pidi seda tegema üks minu juhuslik tuttav, keda ma tagantjärele mõeldes õigupoolest ei tunnegi ega suuda hästi meenutada, kuskohas ma teda üldse kohtasin, või mis värvi olid ikkagi tema silmad. Olgugi, et olin oma praeguses meeleseisundis enda olukorrast pääsemiseks valmis põhimõtteliselt kõigeks, ja valetama olnuks ma nõus silmagi pilgutamata, ei oleks ma nii karvast jutulõnga küll vähegi veenval moel veeretada suutnud. Ma ise ka saaks sellise jama peale vihaseks, kui kellelgi peaks olema jultumust seda mulle kainest peast ette sööta, ja väänaks talle vähemalt kolmsada aastat jutti.

Mis tema ettepaneku teise poolde puutub, siis see jäi mulle mõnevõrra arusaamatuks ja ma olin sunnitud paluma tal seda veidi täpsustada.

„Aga see on ju väga lihtne!” selgitas mu heategija rõõmsalt. „Kui kõik on läbi, küsib kohus, kas kaebealusel on midagi öelda või mitte. Siis sina ütledki, et palun väga vabandust, ma enam ei tee! Ja siis ütled veel, et palun kergemat karistust.” Preili naeratus katkes kui noaga lõigatult.

„Jäta see endale meelde, kolm sõna üksteise järel sellises järjekorras — palun, kergemat, ja karistust. See on väga-väga oluline,” lisas ta väga, väga tõsise häälega, tõusis püsti ning kutsus naeratuse taas esile.

„Olete vaba,” hõikas ta hüvastijätuks kelmikalt, haaras oma ridiküli ning tuiskas uksest välja enne, kui jõudsin sellele minu meelest üsna kohatule naljale väärikat vastust leida.