Minu Alaska: kes oleks arvanud, et jäistel liustikel on päike su suurim vaenlane?
Samamoodi, nagu ma pean selgitama kõigile asjast huvitatud inimestele, et Kagu-Alaskal on üsna Eestile sarnanev kliima, tuleb ka kõigile liustiku kohta küsijatele seletada, et siin on jaanipäeval lumi küll, aga ega see tähenda, et siin kogu aeg miinuskraadid on. Vähemalt päeval mitte.
Liustik asub Skagway linnast kilomeetri võrra kõrgemal, laias mägedevahelises orus, nii et siin ei saa olla kuigivõrd erinev ilm sellest, mis on allpool, Skagways. Kui seal särab päike ja temperatuur on pluss kakskümmend, siis enam-vähem samasugune ilm on ka Denveri liustikul. Võib-olla ehk paari kraadi võrra jahedam ja tuulisem, aga üldjoontes siiski sama. Kesksuvisele lumele, sellele, mis teeb liustiku nii kordumatuks, ei olegi muud põhjendust kui see, et lund on lihtsalt väga, väga, väga palju. Uut lund suvel juurde ei saja. Igal talvel sajab Denveri liustikul maha viis kuni seitse meetrit lund, mille sulamisperiood algab umbes maikuu esimeses pooles, ning kuna öötemperatuur erinevalt päevastest langeb veel kuni maikuu lõpuni miinuskraadideni, algab kõige suurem sulamine alles juunis ja juulis.
Seitse meetrit lund — see on umbes sama palju kui maapinnast kahekorruselise maja katuseviiluni, paremal juhul isegi kolmekorruselise maja katuseni. Suudate te seda üldse ette kujutada? Vaadata tänavalt kolmanda korruse aknasse ning mõelda, et lumekiht ulatub kuni aknaääreni? Suudate? Mina eriti hästi ei suuda.
Ning selle lume sulamine suvesoojuse käes võtab aega kaks kuni kolm kuud. Sügiseni! Kuna mõõtekepid, millega lume paksust kombime, ulatuvad ainult nelja meetri sügavusele, peaks 2006.–2007. aasta talvega kogunenud lumekiht olema vähemalt viiemeetrine, kui mitte paksemgi, sest maikuu lõpus ei ulatu meie mõõtekepid ikka veel jääni, vaid vajuvad kuni mõõteriista otsani ikka pehme lume sisse. Liustikujää ei ole selline nagu jää meie külmkapis, talvises lombis või Coca-Cola klaasis. Kui kõik viimased on tekkinud madala temperatuuri toimel, siis liustikujääd “põhjustab” rõhk. Paks lumekiht, mis igal aastal mägedele ladestub ega ära sulada jõua, ladestub aasta-aastalt vanadele firnikihtidele. Firn on see lumi, mis on vähemalt ühe hooaja sulamata vastu pidanud. Aja jooksul koguneb seda lund nii palju, et alumised kihid satuvad paljude-paljude lumetonnide alla. Mida madalamale alumisi kihte surutakse, seda rohkem kaalub nende kohal asuv kiht. Pidev rõhk surub alumise lumekihi nii kokku, et sellest saab peaaegu sajaprotsendilise tihedusega jää — õhu molekulidele ei ole enam eriti ruumi. See jää on tugev nagu hästi valatud betoon, sinine nagu suvine taevas ja — mis kõige kummalisem — voolav nagu plastiliin. Liustik on sisuliselt nagu külmunud jõgi, mis orgu mööda aeglaselt ja püsivalt alla voolab. Kohtades, kus pinnareljeef liustikku üle nurga voolama sunnib, pragunevad ülemised jääkihid nii, et tekivad lõhed. Lõhed ongi põhjuseks, miks liustikulaager saab tegutseda vaid seni, kuni lumi ära sulab. Mööda jääd ja üle lõhede ei saa enam keegi sõita.
Kui ma alles Eestis liustikule vajalikku varustust seljakotti pakin, on minu teadmised päikesest, lumest ja nende kahe koos mõjust üsna tagasihoidlikud. AIE infolehed on küll risti ja põiki täis hoiatusi päikese ereduse kohta, hoiatades, et päikesekreemiga katmata nahapind võib juba järgmisel päeval kooruma hakata ning prillideta ei tasuks telgiuksest üldse välja vaadatagi. Sellest hoolimata arvan ma mingil kummalisel põhjusel, et lumi muudab liustikul olemist kuidagi… jahedamaks või nii. Tegelikult aga tühjagi: kui lumi üldse midagi teeb, siis muudab ta olemist kümme korda palavamaks. Kristallidest koosneva materjalina toimib lumi nagu hiiglaslik peegel, mis suunab üheksakümmend protsenti liustikule langevast valgusest tagasi ülespoole. Sisuliselt tähendab see, et palaval suvepäeval tuleb liikuda justkui kahe päikese käes korraga — üks paistab lagipähe ja teine asub allpool, suunaga taevasse.
See “alumine päike” suunab oma kiiri mitte ainult vertikaalselt üles, vaid ka kõikvõimalike murdumisnurkade all, nii et kui tavalisel Eesti rannapäeval tuleb muretseda ainult ülespoole suunatud nahapindade põlemise pärast, siis liustikul peab kreemitama mitte ainult põsesarnasid, käsivarsi ja kõrvalestasid, aga ka lõuga, kaela, kõrvataguseid ja isegi ninasõõrmeid. Nendel 20-kraadistel päevadel, kui päike vahetpidamata sirendab ning liustik end fotograafi seisukohast maailma kõige ilusama paigana eksponeerib — sinine taevas, tumedad mäed, sillerdav lumi, mida veel tahta! –, on händleri töö justkui panni peal praadimine. Kuna liustikul ei saa pesu pesta, on meie ametlikud töörõivad musta värvi, lähtuvalt vajadusest kõikvõimalikke plekke kinni katta. Et meil kõigil on seljas musta värvi särgid ja kampsunid ning peas musta värvi nokamütsid, oleme liustiku valgel pinnal justkui mustad varesed, kes kogu soojust enda peale tõmbavad. Samas, vaatamata kesksuvisele leitsakule puhub laagris alati külm liustikutuul.
Denveri liustik ei ole jäänuk kunagiste aegade hiilgusest, viimane mohikaanlane, vaid on ka aastal 2007 osa suuremast jääväljade süsteemist, Juneau Icefieldist. See Ida-Virumaa suurune mägine territoorium on kaetud sajakonna erineva liustikuga, mõned kümnete kilomeetrite pikkused, ning liustikud annavad teadlastele ohtralt uurimisainest. Tuulele, seevastu, annab jääväljade suur ulatus võimaluse lume külm hingus ka kõige palavamal suvepäeval Denverini tuua. Ma võin seista, higi laubalt tilkumas, oma mustades riietes lagipähe sirendava päikese käes, kuid ma ei saa võtta kaelast salli või vahetada pikkade varrukatega särki napi topi vastu, sest mul hakkaks kohe külm. Mu naha ja tuule vahel peab olema mingi tõke, riie, et tuul mind ära ei võtaks, kuid samal ajal see riie takistab naha “hingamist”. Eriti veel, kuna kangas on musta värvi. Võib-olla kõlab see ebaloogiliselt, aga lisaks pidevale lumes sumpamisele ja töö iseloomule on päike üks põhilisi tegureid, mis teeb liustikul töötamise nii füüsiliselt kurnavaks. Ma ei tunne füüsikat selle väite taga, kuid päike toimib meie kehade suhtes energiat välja pumpava masinana. Osaliselt kindlasti seetõttu, et me higistame vahetpidamata, kaotame väga kiirelt vedelikku ning keha peab tegema pidevalt tööd organismi jahutamise nimel. Kuid osaliselt on asi milleski muus. Ma ei pea tingimata tööd tegema, see võib olla ka mõni rahulikum lõunapaus köögitelgi verandal, mil lasen end pehmes toolis täienisti lõdvaks, kuid päike ei paku isegi sel juhul mitte kunagi seda rahustavalt soojendavat mõju, mida olen kogenud Eesti suvepäevadel. Ei, liustikupäike on kuri loom, mis pigem põletab, kui soojendab. Ta kurnab keha isegi siis, kui sa ennast ei liiguta. Päikeseliste päevade lõpus on mu keha umbes kaks korda väsinum kui tavaliselt ning kolmest järjestikusest päevast piisab, et mind peaaegu harakiri äärele viia. Õnneks on päikeselised päevad liustikul pigem vähemuses ning moodustavad suvepäevadest ehk kolmandiku, kusjuures eriliselt palavaid päevi on nende seas ainult kümmekond.
Päikeselistele päevadele järgneb alati mõni pilvisem, ning vahel võtan ma vihmase plödina telgi katusel vastu pigem rõõmuhõiskega: niiskus võib küll jäle asi olla, kuid see on vähemasti sama jäle kui päevad läbi saunalaval praadimine.
Pesemistingimustega on aga laagris nii, nagu on. Õigemini nii, nagu ei ole, sest pesta me tegelikult ei saa. Juunikuus pannakse küll püsti üks telk, kuhu saab õhtusel ajal, kui turistid lahkunud, end köögis soojaks aetud ämbritäie veega üle kallama minna, kuid kuni selle ajani hoolitseb iga mees enda välimuse eest nii, nagu paremaks arvab. Mina näiteks õpin kasutama niinimetatud militaardušši — paljaks tehtud keha tuleb märja rätikuga kiiresti üle nühkida ning riided enne selga panna, kui asi piinlikult jahedaks läheb. Tõtt öelda toimib selline “dušš” üsna hästi ning üle pea käiva haisu üle keegi liustiku elanikest kurtma ei pea.
Militaarsel lähenemisel ei olegi muud viga kui see, et ta ei lahenda rasvaste juuste probleemi, sest pead ei saa ju märja rätikuga puhtaks nühkida. Ma olen üks neid inimesi, keda on õnnistatud loomupäraselt ülirasvaste juustega, mis vajavad kaubandusliku välimuse hoidmiseks igahommikust juustepesu. Võite ette kujutada, kuidas ma näen välja siis, kui juuksed juba neljandat päeva järjest pesemata on. Ja viiendat. Ja kuuendat. See on libedate salkudena rippuv… eeee… asi, mida ei ole enam võimalik kenasti patsi kammida, ning peanaha kestendamisele meeldib pesemata juuste lahendus veel eriti hästi. Ma ei ole ainuke, kelle juuksed harukordselt läikivaks muutuvad, sellest on säästetud ainult nudiks lõigatud juustega mehed. Seega õpin väga kiiresti, et ainus viis probleemi lahendamiseks on ööpäevaringne mütsikandmine.
Kahjuks ei ole ma eriliselt suur mütsifänn ning kuigi ma võdistan õlgu ainuüksi selle tunde peale, mis valdab mind siis, kui ma mütsi õhtul ära võtan ja magamiskotti poen, ei unusta ma vist kunagi lauset, mis tuleb üle Andre huulte kuuendal pesemata juuste päeval: “Kui sa näeksid kõrvalt, milline sa välja näed, siis sa leiaksid võimaluse nende pesemiseks.” Ma ei tea siiani, kas ma olen talle selle eest pigem tänulik või hoopis vihane, aga tollel õhtul leian ma tõesti viisi oma juuste pesemiseks. Toon köögist pudelitäie sooja vett, masseerin juustesse peotäie šampooni ning loputan pea verandal lume kohale kummardudes puhtaks. See ei ole küll ühestki otsast soe, sest riiete märjaks saamise hirmus tuleb mul end õlgadeni paljaks võtta ning õhtuses jaheduses kulub juuste kuivamiseks umbes poolteist kuni kaks tundi, kuid see on etem, kui veel korra Andre heatahtliku, aga oi-kui-terava keele ette jääda. Nii hakkangi ma iga paari päeva tagant oma juukseid pesema, hambaid kiristades ja vihaga.
Esimeste soojade ilmade saabumine toob liustikule ühe loodusime, mida ma seni kunagi näinud pole — laviinid. Kaljusein, mis asub liustikust põhjas, otse Dewey Peaksi hambulise harja taga, kõrgub majesteetlikus ilus 500 meetrit üle liustiku pinna ning on talvise lumesaju järel paksudest hangedest raskeks muutunud. Seni, kuni ilm on jahe ning lumi talviselt kohevana nõlvadel ripub, juhtub laviine harva, sest kui lumi maha varisebki, teeb ta seda vaikselt ja pindmiselt.
Kahekümne kraadini soojenenud päevad aga, mis mai keskpaigas väga äkiliselt pihta hakkavad, panevad lume kiiresti sulama ning veest ja vajumisest paksuks muutuma. See loob ideaalsed tingimused suurteks laviinideks. Esimene neist tuleb kiviseinast alla nii ootamatult, et mul
võtab korraks südame alt õõnsaks. Tuhm “Brphphff fhfhff hhff f!” kõlab justkui kõigist neljast suunast korraga ning ei meenuta ühtegi teist häält, mida ma seni kuulnud olen. “Mis asi see on!?” hüüan kuudi kõrvalt püsti tõustes Mattiele, kes paari meetri kaugusel enda koertega asjatab, ning vastan kohe iseendale: “Mattie, vaata! Vaata!” Pulbitsev lumevoog ronib kaljult alla kiirusega, mille üle iga enesest lugu pidav tigu uhke oleks ning vaatepildi aeglus ei lähe kuidagi kokku müriseva, raske heliga, mis seda tseremooniat saadab.
Nad peaks ju kiiresti liikuma?!
Seistes pisikese inimesena keset suurt lumevälja on väga lihtne unustada, et kaljud, mis tunduvad käegakatsutavalt lähedal, on tegelikult vähemalt umbes kilomeetri kaugusel ning vabalangemise kiirus, millega kivilahmakad ja lumi alla sajavad, tunduvad aegluupi panduna lihtsalt seetõttu, et vaatajad on vaatepildist väga kaugel. Mida soojemaks muutub päev, mida rõskemaks lumi, seda sagedamini laviinid aset leidma hakkavad. Lõpuks sajavad nad iga paarikümne minuti tagant valju mürinaga alla ning mõnikord on neid korraga isegi mitu.
Kui laviin on väike, meenutab selle heli tualeti loputuskasti täitumise vihinat, mida saadab langevate kivide klõbin. Teravad kivikolksud on järsud, justkui äkilised löögid ülemistel klaveri klahvidel, ning silmi kinni pannes võib neis peaaegu et muusikat kuulda. Seevastu suured laviinid, mis langevad peaaegu terve mäe külje pikkuses, 200–300 meetri kaupa, tulevad alla ennist kirjeldatud pahina ja mürinaga, mida saadavad harvad, madalad, aga vastu rindu löövad mütsud ehk suurte kivilahmakate kukkumine. Mida suuremad on kivid, seda madalam on kõmin. Esimesel paaril tunnil jään ma peaaegu iga mürina peale aupaklikult seisma ning imetlen mägede jõudemonstratsioone. Mida rohkem neid laviine aga tuleb, seda kurdimaks ma toimuva suhtes muutun ning päeva lõpuks tõstan pilku ainult siis, kui laviini saadab erakordselt vali kõuekõmin. Kuna tean, et liustik on kujult kaarjas ning selle ääred oluliselt madalamal kui keskkoht, kus asume meie, ei tule mul kordagi selle pärast muretseda, et laviinid laagrini ulatuksid. Paaril korral kuulen laviine ka öösel. Üks neist on erakordselt vali.
See on umbes nädal pärast põhilist laviinide langemise aega ning arvatavasti on tegu mitte enam niivõrd lume-, kuivõrd kivivaringuga. Heli on igatahes muljetavaldav. Magan tavaliselt väga sügavalt ning ei oska kaasa rääkida, kui teised siunavad koerte igahommikust ulumist. Kuid tolle öise ragina peale ärkan minagi. See on õõvastav, lamada magamiskotis, ümber üheainsagi aknata telk, ning kuulata, kuidas mäed ümberringi laamendavad ja kajavad: “Brphphff fhfhff hhff f! Dff … Brgghtttff fhh! Dff …. Dff … Brgff ff fhhhhthhhff!” See on võimas.
