See lause on mul viimased päevad peas keerelnud. Eesti naine on liiga tubli. See on tõsi — kui ma vaatan enda ümber, siis ainus, mida ma näen, on ebainimlikult tublid naised. Veavad enda seljas karjääri, pereelu, kodumajandust ja jõuavad veel iga päev trennigi teha. Imeline, vaatan neid ja mõtlen. Kuidas nad seda jõuavad, mõtlen.

“Lihtsalt jõuad,” on Naabrinaise vastus sellele küsimusele. Võtad kätte ja teed ära, sest kellelgi pole kerge ja keegi ei viitsi su virisemist kuulata. Sa lihtsalt ei saa endale lubada üheski elusfääris järeleandmisi, sest endalt tuleb oodata ainult parimat. Eks ole?

Ma saan sellest loogikast suurepäraselt aru, sest, nagu öeldakse, kes teeb, see jõuab. Uue aasta lubaduste hulka kuulunud “organiseeri oma elu” tähendab, et pean nüüd punktuaalselt kolme paralleelset kalendrit, kuhu lähevad kirja kõik tööülesanded, sotsiaalne ja lapsega seotud elu ning eelarve, sissetulekud-väljaminekud ja nädala menüü. Mul on pidevalt silme ees, kui palju ma jõudma pean, niisiis ma teen, ja ma jõuan.

Kõike muidugi ei jõua. Ja tegelikult ei tähenda see ringirabelemine ja veri ninast väljas tõmblemine, et ma poleks loomult laisk ja mugav. Olen. Kohutavalt olen. Varem ma selle pärast väga ei põdenud. Olgu, ma ei ole kunagi viitsinud eriti koristada, ma pole kunagi viitsinud väga niisama jalutada, olen sellele alati eelistanud lugemist või sõpradega hängimist või kirjutamist. Mulle meeldib nõusid pesta ja süüa teha, ahje kütta ja uut muusikat otsida. Ma ei viitsi põrandaid pesta ega kardinaid ette tõmmata, raskeid asju tassida ega prügi välja viia. Ma teen asju pigem kiiresti ja omamoodi kui perfektselt ja täiuslikult.

Varem ma mõtlesin: ja mis siis? Kõigil on omad head ja vead, küllap on mulgi mõned plussid, mis mu miinused üles kaaluvad.

Elu organiseerimine on aga kaasa toonud selle, et nüüd põen ma KOGU AEG. Kalender muudkui karjub mu peale, et tee seda ja tee toda, õhtuks olen ma läbi nagu Läti raha ja pigem loen Lars Keplerit kui et koristan remondikaost.

Ja tunnen end megasüüdi, et ma pole täiuslik. Et ma ei jõua kõike, nagu ma peaksin, sest KÕIK TEISED jõuavad. Õigemini — mina jõuan ka, kui ma lihtsalt võtan kätte ja teen. Aga… ma ei viitsi alati. Poole ajast ma ei viitsi. Ma tahan, et mu kalendris oleks aega laisklemiseks ja kui ma eelmisel nädalal haigeks jäin, oli see kui jumala õnnistus legitiimselt laiselda. Mis siis, et nii sitt oli olla, tunne oli ikka, nagu oleks tüütust koolipäevast lõpuks poppi võinud panna.

Tundsin end süüdi? Loomulikult. Sest ma võiksin ju olla täiuslik, kui ma vaid tahan. Minu probleem paistab olevat, et ma ei taha. Täiuslik olemine, läikivas korteris elamine, tervislikud eluviisid ja kõik muu, mis täiuslikkuse juurde kuulub — muidugi meeldib see mulle. Aga mõõdukas koguses. 100protsendiline täiuslik elu tundub mulle… ajaraisuna. Laiseldud tunnid iseendale seevastu on osa MINU täiuslikust elust. Isegi kui neid on viiel õhtul seitsmest.

Elu oleks lihtsam ja süütundevabam, kui mul poleks ümber niivõrd täiuslikke sõpru. Ohjah.

Esimese maailma mured.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus pooleteiseaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.