Beebiblogi: kes see on, kes mu sees end liigutab?
Esimest korda tundsin õrnasid liigutusi kuuendal mail. Ma istusin rahulikult kodus diivanil, kui äkki tundsin, et miski nagu lainetab mu sees. Ja siis tuligi paar koputust kõhu alaosasse. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma lausa tardusin ja hoidsin hinge kinni — noh, ehk ta koputab veel. Panin isegi käed kõhule ja lootsin, et ma tunnen midagi. Paraku ei liigutanud enam sõbrake mu sees ja isegi kui ta oleks seda teinud, ei oleks ma seda kätega küll tundnud, sest teine sõbrake, pekk, tahab kõhuelanikku ikka kenasti pehmes ja soojas hoida. No hoidku siis pealegi.
Juba järgmisel päeval tundsin jälle tuttavat koputust. Siis ei olnud minus enam kahtlusepoegagi, et ma tean täpselt, kes seal vaikselt ringi siblib. Ja nüüd peaks ma ütlema, et see tunne võttis mu jalust nõrgaks ja pisarad voolasid ojadena ja süda tahtis heldimusest lõhkeda, aga tegelikult hakkasin ma lihtsalt oksendama.
Iga jumala kord, kui ma algusnädalatel enda seest seda vingerdamist tundsin, hakkasin ma kas öökima või oksendama. Olenevalt siis sellest, kas ma olin ennist miskit söönud või mitte. See võttis küll natukene pisarad silma — tahaks ka, et mul oleks selline kaunis moment, aga näed ei saa, sest see tunne, kui keegi ennast su sees KEERAB, ajas lihtsalt oksele. Õnneks on see nüüdseks üle läinud ja ma olen sellise sisemise siblimisega juba harjunud.
Kuna tegelasele meeldib kõige enam enda kohalolekust märku anda just õhtupoolikuti, siis tirin ma endal kõhu koheselt paljaks, kui ma mingit liigutust tunnen ja hakkan sinna poole “HALLOOO” karjuma. Ega see eriti mõistlik tegu vast pole, aga targad raamatud ütlesid, et ta nüüd kuuleb ka — näiteks minu häält ja kõhukorinat. Ja kuna ma ei oska midagi targemat öelda inimesele, kes pole isegi oma valmimisega veel poole pealgi, ütlen ma talle lihtsalt "halloo" ja surgin enda kõhtu natukene näpuga. Mõnikord mulle tundub, et ta vist mõtleb küll, et mida see hull eit seal röögib ja sorgib, ning pöörab teise külje ja jääb rahumeeli jälle magama.
Aga minu rõõmuks sahmib ta nüüd ka hommikuti ringi, mis tähendab vaid seda, et ma leban voodis ja ootan kõhtu vaadates pingsalt, millal härra/preili üles ärgata suvatseb. Näiteks täna hommikul juhtus üks mu kassidest mu kõhu kõrval magavat, kui ta äkki üles ehmatas ja punnis silmadega mu kõhu peale vaatama jäi. Kõrvad läksid kikki ja kass pani käe kõhu peale. Ja siis otsustas kõhuelanik, et peaks siis ka ehk endast märku andma ja surkis mind nõnda, mis tundus nagu ta oleks võtnud oma imetillukese nimetissõrme ja mind sellega lihtsalt torkinud. Kuigi see oli armas, siis ma läksin ikka korraks oma kasside peale kadedaks, et nemad rohkem kuulevad kui mina. Tahan ju ka!
Ühel õhtul mõistsin, et ma pole terve pika päeva mitte ühtegi liigutust tundnud ja sisse tuli vana hea paanika. Esiteks hakkasin ma mööda korterit üles-alla hüppama, siis proovisin natukene enda kõhtu raputada ja lõpuks proovisin veel aktiivset kõhule patsutamist. Ei midagi! Suurest masendusest võtsin endale kausitäie jäätist ja hakkasin seda sööma. Pärast kolme-nelja lusikatäit hakkas mu sees selline vähkremine pihta. Ju siis ma hakkasin vaest latsekest ära külmetama, aga mina olin enam kui rahul — vähemalt on alles!
Ja juba järgmisel nädalal lähen Fertilitasse ultrahelisse ning siis saan ma teile öelda, kas mu sees on härra või preili. Tundub, et see paistab rõõmustavat ka elanikku ennast, sest selle lause kirjutamise peale lõi ta mind jalaga põide. Oh rasedus, see kaunis aeg!
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
