Kas on normaalne, et mu elukaaslase sugulased minu olemasolust ei tea?

Uue elukaaslasega saad kaasa tema sugulased. Tahad või ei. Üldjuhul pole mul uute „sugulastega” erilisi probleeme olnud, ei nüüd ega ka minevikus. Siin ikka aegajalt natuke pelgan oma teistsugust tausta ja rahvust, tihti on valdkondi, kus ei aita ka kõige suurem tolerantsus ja lai silmaring ning väga teravalt tunnen oma erinevust. Ja kuigi peamine „probleem”,so ämmaga läbisaamine, on kuidas kunagi, siis suuri tülisid meil olnud pole ja tundub, et ta hakkab vaikselt minu olemasoluga leppima.

Mu hollandlase emal oli hiljuti sünnipäev ning omamoodi ootasin seda perekondlikku sündmust. Nimelt oli hollandlase onu kaugelt Kanadast samuti oma sünnimaad väisamas ning ootasin temaga kohtumist väga. Vähemalt keeleprobleemi ei pidanud ma kartma, inglise keel ju onul igapäevaselt kasutusel ja nii ei pidanud ma muretsema, et suhtlemisel vigaselt hollandi keelt pean purssima. Lisaks oli oodata ka kohtumist hollandlase vanaisaga. Nagu hiljuti mainisin, pole mul olnud veel juhust oma hollandlase vanavanematega kohtuda. Elame kõik küll ühes linnas, aga need paar kilomeetrit on kuidagi eriliselt ületamatud. Ju on mu hollandlase perekondlik läbikäimine pisut hõredam, kui tavaliselt kombeks.

Minu kohtumine oma uute sugulastega aga ei läinud üldse nii ladusalt ja lõbusalt, kui lootsin. Nii onu kui vanaisa kõnetasid mind loomulikult hollandi keeles. Tutvustamisel ei olnud tiitliks mitte mu elukaaslase onuks ja vanaisaks olemine, vaid et „mina olen tema (so ämma siis) isa” ja „mina olen tema õde”. Jah, ma tean, kes te olete! Milleks selline formaalsus?

Seejärel toodi lauale hollandi kombe kohaselt kohe kook, jutustati omavahel ning minule rohkem tähelepanu ei pööratud. Istusin terve selle aja omaette, vaikselt, ning siis hakkasin eelneva üle mõtteis arutlema. Mina ju teadsin, kes nad on, aga mis siis, kui nemad EI TEAGI, kes mina olen? Istusin küll truult oma hollandlase kõrval, aga võibolla oli sellest vähe? Ja et ühtegi küsimust minule ei esitatud ega üleliigset tähelepanu ei pööratud, ei saanud ma ka ennast korralikult tutvustada ega endast rääkida. Loomulikult polnud õhtu keskpunktiks mina, samas oleks võinud ju mindki pisut ühisesse vestlusse kaasata. Tunnen end ämma kodus endiselt võõralt ja kontrollitult, seega ei hakanud ma ka hollandikeelsele mulale vahele segama.

Ühel hetkel läksid külalised jälle minema, esikus veel räägiti vaikselt, aga mina sellest aru ei saanud. Veidi hiljem mainis ämm, kuidas tema isa on omamoodi — tal on hirmus palju küsimusi, aga ta ei esita neid kunagi otseselt asjaosalisele. Selle asemel uurib oma tütrelt. Ja nii oligi ta esikus siis uurinud, et kes see imelik umbkeelne tüdruk on. Nüüd sain lõplikult aru, et mu hollandlase lähisugulased ei tea minu olemasolust mitte midagi. Olime selleks hetkeks koos elanud üle kaheksa kuu ja mina oma rumalas naivismis olin täiesti kindel, et vähemalt põgusalt on minu olemasolu hollandlase elus mainitud. Peaks ju suur asi olema, et perekonna vaiksel ja häbelikul liikmel üle pika aja jälle tüdruksõber on. Ja mitte ainult lihtsalt tüdruksõber, lausa elukaaslane. Ometi pole see suurem asi teema, mida teistega jagada. Ja kuigi ämm käib oma vanemaid pidevalt külastamas, siis SEE teema pole kordagi jutuks tulnud.

Jah, ma saan aru — iga perekond on omamoodi ja omavahelised läbikäimised ning jututeemad on erinevad. Ometi arvasin, et nüüd, peale kaheksat kuud siinelamist on mul ka oma roll selles perekonnas. Või pole ma senikaua aktsepteeritav pereliige ning teistele asjaosalistele mainimist väärt, kuniks sõrmust sõrmes ja lastekarja sabas jooksmas pole? Enne äraminekut mainis ämm mu hollandlase kohta, et „näed, ta üldse ei rääkinud mulle, et te sinu sõbra pulmas käisite!” SELLISED asjad on siis selles peres olulised?!?!?!?!