Vaimse vägivalla nähtamatud haavad
“Vaimse vägivalla alla võib väga laias laastus liigitada kõike, mis paneb inimest ennast halvasti tundma või tegema midagi, mida ta ei taha. See skaala on hästi lai: alates pirtsakalt öeldud sõnadest ning lõpetades teadliku ja tahtliku mõnitamisega,” iseloomustab Anneli Valdmann. “Igasugune agressioon ei tähenda kohe probleeme, ja viha iseenesest ei ole midagi halba. Määravaks saab see, kui palju seda on ja mis lõpuks saab. Iga halvasti öeldud sõna ei ole kohe katastroof.”
Vägivallatseja on hea näitleja
Vägivallatseja arsenali kuuluvad ähvardamine, mõnitamine, solvamine ja mõistaandmine, kuidas teine teeb kõike valesti, on kõige lollim ja halvem, ainult teise käes lähevad asjad untsu. Samuti hirmutamine erinevate asjadega. “Ta kasutab väga privaatset infot, mida sinu kohta teab. See ei pruugi reaalelus üldse olla midagi ohtlikku, aga ta suudab seda serveerida nii, nagu sellest tuleks kohutav katastroof,” selgitab Anneli Valdmann. “Mõjutusvahenditest võib veel välja tuua selle, et teist kasutatakse ära vahendina: teine on justkui koristusvahend, söögitegemisvahend, rahateenimisvahend, imetluse pakkumise vahend. Üks ohvri rolle on kindlasti see, et ta peab peegeldama oma võimutseva kaaslase imelisust: rääkima, kui suurepärane, eriline ja tore too on; kuidas reeglid tema kohta ei kehti; et tema võibki petta ja käituda nii, kuidas pähe tuleb.”
Üsna tihti võivad vägivallatsemisele kalduvad tüübid kaugemasse ringi jäävate tuttavate jaoks paista ideaalsed inimesed. Nad suudavad väga hästi näidelda ja võivad paista ülimalt tähelepanelikud, viisakad, hoolivad, värvikad ja meeldivad. “See on ka üks viis ohvrit kahjustada, sest kui too läheb rääkima, mis kodus toimub, siis keegi ei usu teda. Selles mõttes on need hästi keerulised lood,” tunnistab nõustaja.
Pidev näägutamine mõjub rusuvalt
Miks pakub mõnele inimesele rahuldust teist terroriseerida? “Mina-kaitsete mudelist lähtudes võiks öelda, et see on üks inimese viis ennast kaitsta, see on ründaja kaitsestrateegia. Sageli on nii, et tal endal on kunagi olnud elu väga halb. Näiteks on ta kasvanud mingis mõttes vägivaldses keskkonnas, alates füüsilisest vägivallast ning lõpetades pideva solvamise ja alandamisega. Või on tal olnud lakkamatult vinguv, virisev või rahulolematu kodune õhkkond. Üldjuhul on ikka kõik lapsepõlvest pärit. Väga harva juhtub seda, et täiskasvanu elus esineb midagi nii katastroofilist, et tema käitumine isiksusena muutub ja on väga negatiivne,” usub Anneli Valdmann.
“Lähedaste suhete ühe kõige suurema takistusena tuuakse välja pidevat näägutamist, mitte seda, et inimesed tõstavad häält või ütlevad väga solvavaid asju. Kui pidevalt on taustaks vingumine ja rahulolematus, sööb see igaühe lõpuks ära,” jätkab nõustaja. “Lapsed on hästi tundlikud kõige suhtes, mis nende ümber on. Nende närvisüsteem, taju- ja mõttemudelid saavad just sellest vormitud ja mõjutatud. Tekib vajadus olla pidevalt kaitseseisundis ja igaks juhuks rünnata, isegi siis, kui tegelikult keegi ei ole veel midagi teinud. Siin kehtib see loogika, et parim kaitse on rünnak.”
Miks inimesed kasutavad vaimset vägivalda, kuidas nad seda teevad ning kas ohvril on võimalik nõiaringist välja pääseda, loe edasi juulikuu Kodutohtrist.
