Mul oli nii, et olin noorena alati hästi peenikene, kuni 30 eluaastani välja. Tegin kõvasti füüsilist tööd, trenni ja süüa eriti aega ei olnud ja ega raha ka polnud. Pere juba ka siis suurenes, kaks last sünnitasin. Rasedukilod läksid kuidagi üsna ruttu maha. Eks palju sebimist oli lastega ja käisin tööl ka poole kohaga.

Minu noorusajal oli söök kuidagi palju odavam kui praegu ja kuidagi tervislikum oli kõik. Siis ei söödud veel plastmasstoitu, mis enne on sügavkülmutatud ja seejärel tuumarelvaga mikrolaineahjus soojaks aetud ehk lagundatud ja lõpuks on tegelikult lihtsalt keemiliste maitseainetega söödavaks muudetud saepuru. Minu noorusajal, mõnikümmend aastat tagasi, ei joodud veel suhkruasendajate ja aspartaamiga limonaade, mis tervise tasapisi pöördumatult tuksi keeravad ja isegi vaatamata näljadieedile inimese ka paksuks ajavad. Ühesõnaga, vanasti oli palju kergem ise oma kaalu üle peremees olla. Tänapäeval ikka enam naljalt seda teha ei suuda.

Aga kas kõhn olemine on õnn?

Ka see on vahend õnnelikuks eluks? Mina seda ei usu. Lugesin just hiljuti, et meil ollal 50000 söömishäirega inimest ja ravida saab ainult kaheksat korraga. Mis meist niiviisi saab? Ja kust need söömishäired tulevad? Eks ikka aju on meie kõige tähtsam organ, see, mis kõike otsustab. Kui inimene on rahulik ja õnnelik, siis ta ei õgi ega näljuta end nagu segane. Olen aru saanud, et söömisviga on täpselt sama karm haigus nagu viinaviga. See on psühholoogiliste põhjustega, süveneb märkamatult ja vaikselt, nii, et ise aru ei saagi, kui järsku juba hilja. Algul suudad teiste eest seda varjata, aga siis hakkab välja paistma.

Kõige tähtsam on endale haigust tunnistada. Haigus ei ole iial häbiasi! Ühtegi haigust, ei suurt ega väikest ei pea häbenema! Häbistamise komme tuleb kohe ära lõpetada. Siis julgetaks ka arstile rohkem ja varem minna, siis, kui häda veel väike ja abi saab kergesti. See pole häbiasi kui oled paks või alkohoolik, või sul on kasvaja või aids või ükskõik mis haigus. Haigus on haigus, ja seda tuleb endale tunnistada, sellega tuleb leppida ja siis rahulikult tegeleda, ning keha tagasi terveks mõelda ja süüa. Õigeid asju süües muidugi.

Paksudel on parem tuju

Paks olemisel on palju miinuseid. Aga ka plusse. Miinused on näiteks, et ei saa ise hästi kingapaelu siduda ja taguotsa pühkida ja paksude voltide vahele kipub mustus tekkima, ja mädapaised, mida siis on raske ravida. Ja joosta ei jõua, hingata on raske ja süda ei jõua verd kehas ringi pumbata nii nagu vaja oleks. Lisaks tekib maksa sisse rasv, mis võib siis hiljem vähiks või tsirroosiks pöörata.

Head küljed paks olemise juures on, et tuju on enamasti parem kui peenikestel, ja ei pea iga oma kleidi- või särgivoldi pärast põdema, sest keegi nagunii ei vaata tüsedaid moe-eeskujuna. Saab niisama pulli ja tralli teha, ning rõõmus olla.

Kõhn olemisel on samamoodi head ja halvad küljed. Hea on justkui see, et kõhna vaadatakse kui tublit saavutajat, et küllap teeb trenni, hoolitseb enda eest ja sööb targalt. Vahel on aga asja taga hoopis söömishaigus või lihtsalt kiire seedimine. Kõhnad on meil tänapäeval etaloniks seatud välise ilu hindamisel. Aga unustatakse ära, et kõhna keha ja ilusa kleidi juurde murelik ja näljastressis nägu ei ole ju kena pilt. Samas kõhnal on lihtsam ringi liikuda, lihtsam sobivaid riideid leida, mis kenasti selga istuvad. Üldse kõhnal on natukene rohkem eeliseid, kui pealiskaudselt vaadata.

Samas paksud on tihti sõbralikumad ja neid on armas patsutada. Mehed tihti ütlevad, et peenikest on küll niisama kena vaadata, aga voodisse hüppaks ikka sellega, kellel annab ümbert kinni võtta, mitte ei paista asi kõrvalt vaadates, nagu oleks jalgrattaga ümber kukkunud… 

Ma ei teagi, kumb on elamiseks parem, kas olla õnnelik paks või nukker peenike?