Parlamendivalimiste eel võib Kopenhaageni tänavatel kõndides saada sinise või punase nina, pipragaasi või tomatipüreed.

„Kakskümmend!” kõmistas trepikojast naabermaja Kaspar, kui ta kümneaastane tütar Fliki, Jojo mängukaaslane, parajasti meie korteri uksest sisse astus. „Kas ta peab juba nii vara magama minema?” pärisin üllatunult. „Ei, ei, mitte kell kakskümmend,” naeris Kaspar. „Ma tahan öelda, et külalisi, kes neljapäeval meie juurde valimiste peekonile tulevad, on kakskümmend.” Nüüd ilmus ka Martin esikusse. „Siis oleks vaja umbes sada kakskümmend lõiku. Tellin homme hommikul
ära.”
„Just nii!” hõikas Kaspar trepist alla hüpeldes. „Ja vaadake, et te ise ei unusta kella seitsme paiku õhtul kohal olla!”
„Mina hääletan nüüd selle partei poolt, kes nädal enne valimisi pensionäridele tasuta pipragaasi pakkuma hakkab,” lõõpis Martin trepist alla tormavale Kasparile järele.

Pipragaas on üks osa valimiste peekonist. Valimiste peekon, taani keeles valgfl ask, on Taanis hästi tuntud väljend, mis tähendab parteide poolt enne parlamendivalimisi rahvale serveeritavaid lubadusi, et viimasel hetkel kahevahel kõikujate poolthääli püüda. Selleks ajaks üüratuks paisunud infotulva all ägades on keeruline vahet teha, kas tegemist on osaga partei hoolikalt läbimõeldud arengukavast või tühjade lubadustega, mis samaväärsed pekiribaga lihatüki servas. Valimispäeva õhtul kogunevad naabrid ja sõbrad, kes kuidas, et praadida soola ja pipraga rasvase sealiha lõike, mis tulikuuma ja krõbedana otse pannilt taldrikule rändavad. Nii nagu pekk pannil olematuks sulab, näitab taanlane valimiste peekoniks ristitud traditsiooniga oma iroonilist suhtumist poliitilistesse loosungitesse. Üldjuhul vilistab taanlane populistliku demagoogia juba eos välja ja ei pane poliitilist korrektsust millekski. Asjad öeldakse välja nii, nagu on, ja igaüks võib sõna võtta. Otseütlemine on taanlasele osa demokraatiast, mille üle rahvuslikku uhkust tuntakse.

Kuigi Eesti kodanikul Taanis hääleõigust ei ole, mattub temagi valimisinfo laviini alla, mis juba paar nädalat enne sündmust kui viirus ja palavik kogu linna enda võimusesse haarab. Parlamenti valitakse Taanis iga nelja aasta järel, aga minule olid need esimesed valimised sellest ajast, kui
Tallinnast Kopenhaagenisse elama asusime. Kõige suurem erinevus, mida märkasin, on inimeste poliitiline aktiivsus ja teadlikkus ning suur soov kaasa rääkida. Ei oleks justkui vajadustki valima kutsuda — osalemine on iseenesestmõistetav. Pärast valimisi selguski, et hääletamas käis peaaegu üheksakümmend protsenti valimisealistest taanlastest. See on väga kõrge protsent. Arvasin esmalt, et teleriekraanil on viga. Valimiseelsetel nädalatel imbuvad parlamendivalimised
absoluutselt kõikide vestluste teemadesse, olenemata sellest, millest juttu alustati. Martin jälgib igal õhtul süvenenult Taani riigitelevisioonist poliitilisi debatte erinevate parteide vahel. Püüan end samuti toimuvaga kursis hoida, sest piinlik oleks mitte teada, kui tänaval vastu tulev tuttav hõikab näiteks midagi niisugust: „Hei, kas sa oled kuulnud, et Helle tahab immigratsioonireegleid muuta ja selle va kahekümne nelja aasta värgi lõpuks ometi tühistada?” Või siis küsib töökaaslane: „Kas sina ei arva, et piirikontrolli taaskehtestamine raiskab lihtsalt mõttetult maksumaksjate raha?” Sinult oodatakse, et sul on oma arvamus ning et sa seda teistega jagad. Kui sa kõne all olevatest teemadest mitte midagi ei tea, siis asutakse küll lahkelt selgitama, aga tegelikult on hea teada. On hea osaleda. Osalemine pakub omamoodi rõõmu olla üks omadest. Ei teagi, mis rohkem rõõmu pakub, kas oma arvamuse väljaütlemine — isegi siis, kui see on vestluskaaslase seisukohaga vastuolus –, või see, et sind ära kuulatakse.

Kui Martinilt midagi valimiste kohta küsin, siis võtab ta antud teemal pikalt ja pühendunult sõna. Martin ei ole ainus — naabrid, tuttavad, sõbrad –, igaühel on oma arvamus. Tunnen selles ära keeltekoolis Jakobilt kuuldu, et Taanis kasvatatakse lapsi väikesest peale oma seisukohta välja ütlema, seda põhjendama ja kõiges toimuvas aktiivselt osalema. Näen, et see on tõsi — taanlane kasvab usus, et tema arvamus on oluline ja selle väljendamisest sõltub midagi. „Diskussioon ja debatt — see on hea,” tavatses mu õpetaja Jakob öelda. Keset valimispalavikku tabasin end mõttelt: kas see, et taanlased peavad iseenesestmõistetavaks oma arvamust välja ütelda, võib samuti olla üks põhjus, miks nad on rahvusvaheliste uuringute põhjal üks õnnelikumaid rahvuseid? Kas see ei tee inimest õnnelikuks, kui ta teab, et oma mõtete ja tunnete jagamist teistega peetakse loomulikuks ja seda ka siis, kui sinuga nõus ei olda?

Valimiste eel on plangud ja postid parlamendikandidaatide portreepiltidega üle kleebitud. Paljud portreed on täis kritseldatud ja valimislubadusi täiendavad „valijate” käe läbi sündinud lisandused. Ühel hommikul avastasin, et poliitikute ninad piltidel on kaetud ümmarguste siniste või punaste
kleepsudega, mis meenutavad klounininasid. Esialgu tundus see juhuslik, aga kui klounininade paraad tänavatel lõppeda ei tahtnud, sai selgeks, et keegi oli öö jooksul tublisti vaeva näinud.
Järgmisel päeval võtsin ajaviiteks näppu tasuta päevalehe Urban, mis levib kõikides siinsetes metroo- ja linnarongides. „Punased klounid siniste klounide vastu!” kuulutas pealkiri ajalehe esiküljel. Viiskümmend aktivisti olid öösel viis tuhat portreed klounininadega „kaunistanud”.

„Kuule, mingi seltskond siin peab poliitikuid klounideks,” alustasin õhtusöögi ajal teemakohast vestlust. Martin ei paistnud sugugi üllatunud olevat ja arvas, et see seltskond on tõenäoliselt inspiratsiooni ammutanud parasjagu kinodes jooksvast Taani filmist „Klovn, the Movie” (eesti keeles „Kloun — fi lm”). „Klovn — the valgkamp,” (eesti keeles „Kloun — valimiskampaania”) kuulutas ninakleepijate manifest internetis. Nimetatud filmiga oli selleks hetkeks kursis vist küll
enamik taanlasi. Filmi eelkäijateks on päris head satiiriseeriad nimega „Kloun”, milles taani koomikud Frank Hvam ja Casper Christensen tola mängivad ja taanlaslikult iseenese üle nalja viskavad. Muuhulgas lahkab nende huumor vahedalt kopenhaagenlaste olemuse ja mõttelaadi voorusi ning puudusi. Klouniseriaalide jätkuks vändatud täispika mängufilmi „Klovn, the Movie” sisuks on aga hoopis Franki ja Casperi poissmeestetuur Skandeborgi muusikafestivalile. Olen isegi suutnud selle kassahiti kuidagiviisi lõpuni vaadata, aga paraku ma ei mõista, milles selle fenomen seisneb, sest vaatajale valatakse kaela pangetäis rõvedusi ja roppusi. „Peeruhuumor,” olen kuulnud ka taanlasi endid filmi kohta ütlemas.

Martin selgitas, et aktsioon „Punane Kloun versus Sinine Kloun” tähendab seda, et valimiste ümber on liiga palju tsirkust. Tsirkus ja kloun sobivad omavahel kokku. Klounininade kleepijad tahavad inimestele märku anda, et ärgu nood valvsust kaotagu — valima tuleks ikkagi teadlikult minna. Klounininad särasid plakatitel kuni valimisteni. Punased ninad vasakpoolsete ja sinised ninad parempoolsete parteide esindajate nägudel. Vahtu, valimiste peekonit oli nii palju, et pidin selle eest lausa põgenema. Valimiste eelõhtul rongiga töölt koju sõites sisenesid Nųrreporti jaamas vagunitesse punaseid jopesid kandvad tarmukad noored, kes hakkasid sõitjatele agaralt
pihku suruma kümne-korra-rongipileti-kujulisi trükiseid, mis elusuurusest rongipiletist kaks korda suuremad ja kaunistatud suure punase templiga „–20%”, kujutades ilmselt selle partei lubadust alandada ühistranspordi hindasid kahekümne protsendi võrra. Inimesed ei elavnenud eriti, mõni muigas irooniliselt: „Teame teie trikke!” Vaid mõni üksik võttis pakutud „valimispeekoni” vastu.

Vesterporti jaamas rongist väljudes käratas suur plagu otse ukse ees: „Noored ei pea vanglas istuma!!!” Noored ise, kaks neiukest, istusid tagurpidi pööratud konteineris, mille seinad Rootsi kardinaid meenutavad, ja tegid möödujaile võre vahelt hirmsaid lõustu. Ülejäänud rühm jagas paremale ja vasakule valimisteemalisi infovoldikuid. Aktsioon oli vastulauseks ühe partei tegevuskavas sisalduvale punktile kriminaalse vastutuse vanusepiiri allapoole toomisest. Hinnalisele klantspaberile trükitud infovoldikud rääkisid selget keelt selle kohta, et noored jaamaesisel kõnniteel mitte iseenese tarkusest ei talitanud, vaid neid oli sinna protestima saatnud oponeeriv partei. Leivaisa päritolusse oleks infovoldiku sisu ehk selgust toonud — vaevalt, et noortel endil oleks olnud võimalik toota nii kalleid trükiseid. Mina aga tegin kiiresti minekut, pakutavat vastu võtmata. Kõndisin kodu poole, ise puuri ja plaguga esinenud noorparteilaste vaimukuse üle muheledes, kuni järgmisel tänavanurgal tabas mind uuesti soov põgeneda. Nimelt
proovisid siniste klounide esindajad seal mulle kätte suruda pooleliitrist konservi purustatud tomatitega. Purustatud tomatid sümboliseerivad arvatavasti vasakpoolsete parteide ehk punaste lömastamist valijate poolt. Tänasin viisakalt, kuid keeldusin. Parteilase parem käsi purustatud tomatite purgiga rändas tema selja taha, aga sama vilkalt ilmus välja vasak käsi, mis suskas mulle võidurõõmsa naeratuse saatel otse mantli taskusse partei infovoldiku. Kiirendasin
sammu ja aiaväravat enda järel lukustades keerasin igaks juhuks võtmele kaks ringi peale. „Miks sa tomateid vastu ei võtnud?” naeris kodus Martin. Õhtusöögiks olid spagetid Bologna kastmega, purustatud tomatid oleksid sellesse hästi sobinud.

Parlamendivalimiste õhtul oli Kareni ja Kaspari korter täis praetud peekoni lõhna, ringijooksvaid lapsi, ägedalt diskuteerivaid täiskasvanuid, ootusärevust ja tõmbetuult. Aknad olid pärani valla, et praerasva vingu välja tuulutada. Frederiksbergi vanade katuste kohalt seiras läbi akna sisse täiskuu. Helendav teleriekraan näitas üha uusi valimisseise. Punaste leer kasvatas mandaatide arvu ja valijad tegid ajalugu — Taani oli saamas esimest naissoost peaministrit, sotsiaaldemokraatide liidrit Helle Thorning-Schmidti. Õhtu möödus poliitilisi arutelusid ja valimiste vahetulemusi jälgides. Praetud peekoni juurde serveeriti keedukartuleid ja väga traditsioonilist Taani koore-petersellikastet. Tarbiti ohtralt õlut ja veini. Rebimine vasak- ja parempoolsete vahel oli nii tihe, et kella kümne ajal koju minnes ei teadnud me veel, kuidas tulemused keskööks kujunevad. Martin arvas õigesti, et võitjaks osutuvad sotsiaaldemokraadid. Hommikuks oli selge, et Taani uus peaminister on Helle Thorning-Schmidt. Riigitelevisioon kandis üle kogu protseduuri
uue valitsuse moodustamise esimestest sammudest. Juba kell üksteist hommikul toimus dronningerunde, eesti keeles kuningannaring, mille käigus senine peaminister tagasi astus ja kuninganna kinnitas ametisse uue peaministri, kelle ülesandeks sai moodustada uus, seekord sotsiaaldemokraatlik valitsus. Ajalehtede esiküljed kuulutasid: „Vallutaja Helle!”*, „Helle inglid”* ja muud seesugust. Tomatipüree pakkujad, puur noorte inimestega ja libarongipileteid jaganud punased joped olid tänavatelt kadunud. Tuule käes laperdas veel mõni üksik sinise või punase ninaga valimisplakat.

Kaks kuud hiljem küsiti peaministrilt ühes teleintervjuus, mis tema lapsed ema vastsest ametist arvavad, nõudvat ju uus amet senisest veel sagedasemat kodunt eemalolekut. Tundus, et küsimus tabas tipp-poliitikut ootamatult — sekundi murdosa vältel libises vaevumärgatav vari üle muidu nii enesekindla ja hästi valitsetud näoilme, kuid Helle kogus end kohe. Vastus oli ootamatult, ometi nii taanlaslikult aus: „Ei, mu lastele ei meeldi minu uus amet, sest nad arvavad, et mul on nende jaoks liiga vähe aega, ja neil on õigus. Mõnikord tahaksin ma lihtsalt olla… ema.”Helle meenutab sel hetkel väga seriaali „Borgen” peategelast Birgitte Nyborgi. „Borgen” on taanlaste hulgas ülipopulaarne. Taanlased tunnevad oma suurepäraste näitlejate ja filmikunsti kõrge taseme üle õigustatult uhkust. Peale selle on seriaali peategelane, äsja peaministriks valitud Birgitte Nyborg just selline poliitik, keda paljud taanlased valitsusjuhina näha soovivad — aus, äraostmatu, julge ja kindlameelne. Mind tõmbab iga uue osa alguses televiisori ette aga Birgitte sisevõitlus, kuidas leida tasakaalu valitsusjuhi õlul oleva vastutuskoorma ning ema ja naise rollide vahel. Iga järgnevat osa vaadates loodan, et see Birgittel õnnestub.