Beebiblogi: kui vanalt peaks laps oma voodis magama?

Enne lapse sündi ei teinud ma küll olulisi lubadusi selle kohta, et kus see laps magama hakkab. Nüüd on aga nii, et ma vist ikka eelistaks, et iga inimloom enda voodis magaks. Tegelikult eelistaks ma, et iga kassloom ka enda voodis magaks, aga minu eelistused ei loe kellelegi midagi, sest väga tihti ärkan ma nõnda, et iga rakk mu kehas on surnud ja kange, sest terve voodi on kaetud umbes viie elusolendiga — mina, Kardo, Mari ja kaks kassi.

Ühel pool on Kurg, kes on mulle pahmaka oma karvu silma ja suhu jätnud. Teisel pool on Mari, kes parimal juhul ainult peksab mind jalgadega ja küünistab näost, halvimal juhul on ta püksi teinud, see on mööda voodit laiali (ka minu külje all) ja joriseb etteheitvalt. Mari kõrval on veel muidugi Kardo, aga tema on minust nö kilomeetrite kaugusel. Mõnikord on jalutsis veel Joosep kah.

Täna hommikul ärkasin ma selle peale, et Mari muidugi peksis ja küünistas, nagu ikka. Ukse taga kraapis Kurg, sest ta tahtis ju ka kaissu tulla. Miskipärast olime meie õelad olnud ja ukse vahelt kinni pannud. Proovisin veel kuidagi edasi magada, aga siis hakkas Mari punnitama. Noh, punnitamisega kaasnes ka see, mis punnitamisega ikka kaasneb, aga ta lihtsalt ei lõpetanud ära. Nõnda üritasin ma magada sellise soundtrackiga: “Eeeeh! Ööööööh! Eeeeeh! Plurrr. Puuuuuks. Eeeeeeh! Mjäuuuuu! Kraap-kraap-kraap! Mjäuu! PLURRR!” ja kõike seda saatsid muidugi jalahoobid mulle kõhtu.

Sellel hetkel mõtlesin ma küll, et ma ei suuda nii elada. Samas see on mu enda laiskuse taga kinni, sest tegelikult paneme me ta iga öö ta enda voodisse magama. Paraku läheb aga nii, et kui ta mingi 6 paiku hommikul oma esimest toidulaari soovib saada, siis tõstan ma ta enda kõrvale, annan süüa ja jään ise magama, selle asemel, et ta voodisse tagasi tõsta. Peakski vist ikka ennast üleval olema sundima ja pärast ta tagasi panema.

Samas hommikul unesegasena on ta lihtsalt nii armas, et ma kohe kuidagi ei raatsi teda tema enda voodisse panna, vaid tahan selle kerratõmbunud könni endale kaissu haarata ja igavesti temaga koos magada.

Kuni ma hommikul ärkan kakase ja läbipekstuna…

Kui kaua teie oma lapsed enda kõrval hoidsite/hoiate? Kuidas võidelda tundega, et ma ei saa teda ära panna, sest ta on nii armas, kuigi ma tean, et hommikupeks ei ole armas. Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt www.mallukas.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.