Raske on seda sõnadesse panna, kui oluliseks saab üks inimene sulle korraga saada. Sa lihtsalt tunned iga keharakuga, et ta on osa sinust ja loodad iga päev, et suudad kasvatada temast korraliku inimese.

Naljakas on see, et kolme kuuga julgeksin ma öelda, et tal on juba oma suurepärane iseloom olemas. Ta on pärinud oma isa leplikkuse — ta ei nuta pea kunagi, vaid pigem hüüatab meid, kui talle midagi ei meeldi. “ÄÖÖÜÜ! Tüübid! Olete veel siin? Ma ei taha enam mängukaare all olla! AÄÄÜÜÜÕÕ!” Või siis: “EEEH! Mulle tuli midagi püksi, EEEH!”. 

Ta võib rahulikult omaette lausa tunde veeta, eriti kui talle lõbustuseks mängukaare kõrvale peegel panna. Siis saab ta oma peeglisõpra vahtida — ilmselt peab ta teda enda parimaks sõbraks. Miks ka mitte, Mari peeglisõber on alati naeratav ja heas tujus. 

Muidugi on tal mõnikord paha tuju. Nagu ka suurtel inimesel juhtuda võib. Siis ei meeldi süles olla, ei meeldi pallil õõtsuda, ei meeldi süüa. “ÖÄÄÄÖÖÖÖ!” protesteerib ta esiti ja hakkab nutma. Üks kord nuttis ta isegi vankris, autoga sõites ja mitte miski ei paistnud teda rahustavat. Sellist asja oli nii raske vaadata, sest sa ju tahaksid teda aidata või vähemalt teada, et miks tal ometi nii halb tuju on. Lõpuks heitsime me koos voodisse ja ta tõmbas ennast väikeseks keraks mulle kaissu, ohkas vaikselt ja jäi magama. 

Järgmisel hommikul ärkas ta suurima naeratusega, mis ühel lapsel olla saab. See on nii müstiline, kuidas ta võib eelmine õhtu su peale nii pahane olla ja hommikuks juba andeks anda ja sind rahus edasi armastada. 

Mida päev edasi, seda rohkem asju ta oskab. Ükspäev võttis ta kätte ja kukkus keerama. Lihtsalt ähkis, puhkis ja hops, oligi keeratud. Seejärel võttis ta esimest korda mänguasja kätte ja pani selle endale suhu. See kõik juhtus muidugi üsna kogemata, aga rõõm oli sellegipoolest suur. 

Oeh, ma ei saagi enam seda ülistuslaulu siin edasi kirjutada, sest ma tahan oma nööbikest sülle võtta!