Beebiblogi: mida sa mõtled, kui sa oma last peksad?

Mul tulevad alati judinad peale, kui ma näen kedagi last löömas. Võiks eeldada, et väga tihti sellist asja ei juhtu, aga ma paar korda olen ikka selle tunnistajaks olnud. Ükskord näiteks kõndisin kooli poole ja minu ees jalutas üks üüratult suur naine oma väikse pojaga. Poeg sõitis kolmerattalisega. Ühel hetkel kukkus ta sellega lihtsalt ümber ja hakkas nutma. Ta üritas küll püsti tõusta, aga ei saanud ratta alt välja. Selle asemel, et oma last lohutada ja püsti aidata, hakkas see naine räuskama ja üritas poissi käsipidi ratta alt välja lohistada, ise karjudes: “TULE NÜÜD!”

Ma sain vaimse trauma sellist asja nähes. Muidugi ma tormasin sinna ja möirgasin, et ehk sa aitaks oma last, mitte ei lohistaks teda mööda maad. Esiteks karjus vaal mulle: “Käi perse!” ja siis lapsele: “Jää vait!” ja andis talle obaduse piki pead.

Selle intsidendi ajal olin ma ise 16-17, seega ma ei osanud mõeldagi, et kui see naine nii ebastabiilne on ja kui ma seal karjuma kukun, ehk läheb ta siis koju ja peksab oma last rahumeeli veel suurema mõnuga. Ma ei osanud ka seda mõelda, et ehk on tal lihtsalt halb päev, äkki on poiss päev läbi vingunud vms. Mina aga kisasin talle, et ma kutsun talle politsei ja lastekaitse. Ta muudkui lohistas seda poissi, et see kiiremini sealt edasi liiguks, aga mina käisin tal järgi nagu paha hais, kuni nad lasteaiani jõudsid. Siis ma läksin seal veel sisse ka ja andsin seal kasvatajale teada, et just see lapsevanem läks oma lapsele tänaval käsipidi kallale. Noh, et kui nad juhtumisi peaks ta kehal sinikaid nägema vms, et siis nad kuskile ise teada annaks.

Ma tegelikult nii kartsin, et see naine tuleb mind ründama, sest ta oli lihtsalt nii suur, et oleks võinud mulle lihtsalt peale istuda ja ma oleks surnud. Aga mul oli lihtsalt lapsest nii kahju!

Minu meelest on tobedad need vabandused, et KUIDAGI tuleb ju last distsiplineerida. Või et “mina sain ka lapsena tappa ja vaadake, kui normaalne mina olen!”. Aga eks see ole nagu alkohoolikute lastega — need kas on ise ka joodkud, või totaalselt alkoholivastased. Mina olen totaalselt peksuvastane. Samuti ei arva ma, et mingites olukordades on füüsiline vägivald lubatud. Minu blogi kommentaariumis rääkis üks naine loo, kuidas sai peksa pärast seda, kui ta vanaisa püssiga tervet perekonda sihtis. No minu meelest oleks pidanud see vanaisa peksa saama, et jätab väikse lapse käeulatusse laetud relva, mitte laps.

Arvan, et maailmas on 63636 erinevat võimalust lapsele selgeks teha, et tema käitumine on vale. Ma päriselt ei suuda ette kujutada mitte ühtegi olukorda maailmas, kus ma oma väikest Mari ISE PEKSMA KUKUKS! What nagu?! Miks ma peaks? Miks üldse keegi seda oma lapsele tegema peaks?

Minu jaoks tundub kuidagi nii... alatu teist inimest lüüa. Nagu mingi idioot, kes ei oska muud lahendust leida. Palju õnne, sa oled tugevam kui väike laps, kas sa oled nüüd endaga rohkem rahul?

Mitte iial ma ei taha, et Mari hakkaks kartma, et juhul kui ta mõne vea teeb, siis ta vanemad kukuvad teda nüpeldama. Samas ei tahaks ma, et maailmas ükski laps seda kartma peaks.

Seega jah, minu kodus ei hakka iial olema vitsa, rihma, kumminuia ja pesapallkurikat, või millega neid lapsi pekstaksegi? Kardol vist tegelikult püksirihm on, aga mul näiteks ei olegi. Aga vaevalt, et Kardo Mari peksma hakkab. Meie peres ei ole see aktsepteeritav.

Jah, kõik võivad öelda, et minu laps on alles nii väike, et ma ei saagi mõista, kuidas ma saaks teda kunagi lüüa. Vaadake siis praegu oma last ja mõelge sellele, kui ta beebi oli. Ta on ju ikka seesasama väike ja armas lapseke! Ole normaalne inimene, kasuta oma täiskasvanu mõistust ja mõtle välja muud lahendused, peale füüsilise vägivalla. Kui sa seda ei oska, siis palun ära ole lapsevanem, sa ei sobi selleks…

Kas teie saite väiksena füüsiliselt karistada? Olete selle üle jube õnnelikud, kui saite? Olete oma last löönud? Eks ma üritan mitte kurku oksendada, kui keegi jah ütleb. Seletage siis vähemalt, et miks?