Beebiblogi: tee veel head ehk miks inimesed nii tänamatud on?

Kes minu isikliku blogiga väheke rohkem kursis on, need teavad, et aeg-ajalt tegelen ma ka heategevusega. Kogu kiitust muidugi endale võtta ei saa, sest tegelikult saan ma palju beebitavaari oma lugejatelt ja nõnda saadan ma edasi neid abivajajatele. Kraami seas on kõike — alates lasteriietest, lõpetades vankrite ja turvahällidega.

Naljakal kombel on mõned inimesed asjade suhtes täiesti tänamatud. Ma ei taha muidugi üldistada, sest on ka neid, kes on igati tänulikud ja õnnelikud, kuid need mõned negatiivsed olukorrad jätavad mõru maitse suhu.

Näiteks ükskord saatsin ma ühele naisele vankri. Vastu sain vihase kirja, et miks ma vihmakilet kaasa pannud polnud. Et kuidas tema nüüd vihmaga jalutama peaks. No kui ebaviisakas saab inimene olla? Esiteks saadab mulle südantlõhestava kirja, kuidas tal midagi väga vaja on ja siis see ei sobigi talle. Ma saan aru, et ma saadaks inimestele katkiseid või musti asju, aga no kui inimene ei ole oma vankrile pannud kaasa vihmakilet, siis päris oma raha eest ma ju seda ostma ei hakka. 

Oma raha olen ma ka sinna alla nii palju matnud, et nutt tuleb peale. Lihtsalt osad kirjad on nii kurvad, et ma lausa pean sinna pakki panema kaasa mähkmeid või lutikese. Need tuleb loomulikult osta, kuigi teinekord saadavad inimesed ka mulle ära andmiseks mähkmepakke, mis on väga tore.

Õnneks hakkas minu blogiga koostööd tegema Post24, mis tähendab seda, et pakke saan ma nüüd pea tasuta saata. Minu meelest igati armas ja südamlik, et nad sellises projektis kaasa tahavad lüüa.

Seda nõmedam on see, kuidas mõni sulle nagu näkku sülitaks. Kunagi panin pakki kaasa piimašokolaadi, mille peale paki saaja mind mitte ei tänanud, vaid nentis tuimalt, et tema seda šokolaadi ei söö.

Need inimesed on ju minu enda poolt välja valitud, kes pakid saavad. Nad on suutnud mind oma kirjadega liigutada ja seepärast ma neile vajalikke asju sebingi.  Aga paraku on mõndade inimestega nii, et pärast paki kätte saamist on nad ikka pettunud ja õnnetud. Et võiks ju ikka rohkem ja uhkemaid asju olla…

Õnneks on ka armsaid ning siiraid inimesi, kes vaevuvad vähemalt aitäh ütlema. Mitte, et ma seda kõige tänu eest teeks, aga minu meelest oleks see lihtsalt viisakas, sest nende pakkide komplekteerimine võtab lihtsalt nii kohtavalt aega, et väike “aitäh” aitab seda natukene unustada küll.

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt www.mallukas.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.