Esimene faas, mida vältida soovitatakse, on nn mängufaas — aeg, mil inimesed on omavahel tutvunud, hakkavad sebima ning püüavad olla teineteise jaoks parimad versioonid iseendast, seejuures sageli juurde mängides: võimendades oma häid külgi ja püüdes varjata halbu. Jah, mõtlesin ma, see on tõesti käinud kaasas iga minu suhtega. Muidugi püüan ma olla uue inimese jaoks põnev ja tore, sest kui tema on minu jaoks põnev ja tore, tahaks ma ju, et ta veedaks minuga võimalikult palju aega.

Järgnev faas, mis on artikli põhjal samm kindla suhtehukatuse poole, on aga mängufaasile paratamatult järgnev manipulatsioonifaas, kus me hakkame vaikselt “tõde” nägema ning avastame, et inimene, kellesse me armusime ja kes nii põnev ja tore oli, on ootamatult palju vähem põnevam ja toredam kui arvasime. Lahendus? Hakkame inimest oma käe järgi muutma, et ta ometigi vastaks natukenegi sellele ideaalile, mille me armumissegaduses oma peas temast lõime.

Ning viimane faas on väljatõrjumise faas, sest teadupoolest ei saa me kedagi muuta (muuta saab end vaid inimene ise omaenda sisemise tungi tõttu) ja kuna reaalsus on ideaalist triivinud sama kaugele kui vabariigi aastapäeval oli meist kõigist südatalvine klassikaline ilm. Ääretult loogiliselt järgneb sellele suhe, kus sa teadlikult või alateadlikult lükkad oma partnerit endast eemale, sest sinu kõrval elab sinuga paralleelelu inimene, keda sa ei tunne või halvimal juhul suisa jälestad.

Artikkel annab häid nippe, kuidas ühest või teisest faasist läbi saada ning tervema suhte poole edasi liikuda, kuid mina jäin mõtisklema selle esimese faasi üle. Me ju kõik aeg-ajalt mängime, me ei tee seda enamasti teadlikult. Ma olen kümme aastat bloginud (esmaspäeval just oli tähtpäev, palju õnne mulle!) ning selle aja jooksul on mulle selgeks saanud, et mul on väga palju erinevaid “nägusid” ja neist ükski pole tegelikult vale või näitemäng. Muidugi on mul “avalik nägu” — see, millise mulje ma loon endast oma kirjatükke või kolumne avaldades. Muidugi ei avalda ma kunagi oma eraelu kohta kõike, kuigi vahel võib konservatiivsematele inimestele tunduda, et minu privaatsfäär on ehk liiga laialdaste piiridega.

Mul on ka see nägu, mida näeb minu lähim sõprusringkond, kellele loomulikult avaldan ma rohkem, kes teavad minu hingesaladusi ja kes on näinud mind ka minu kõige halvimatel hetkedel. Halvimate hetkede “nägu” hoian ma võimalikult palju vaka all — aga kes meist ei hoiaks! See ei tähenda, et ma oleks seetõttu valelik või “mängiks”. Meis kõigis on pimedam pool, aga selleks, et funktsioneerida ja õnnelik olla, tuleb selle pimedama poolega hakkama saada ning mitte just teda maha matta (ja eirata), aga eesmärk võiks ikka olla ju olla parim võimalik versioon iseendast. Olgugi see pimedam pool seal kuskil olemas.

Ja muidugi on mul see nägu, mida näeb mu laps — aga täna ei kirjuta ma emadusest. Lõppeks on mul ka see nägu, mida näeb mu lähisuhtepartner. Kellele ma TAHAN olla parim võimalik inimene, kellega koos olla. Kas see, kui ma seda üritan, teeb minust suhtemänguri? Minevikus on see patt ehk minu hingel olnud, aga praegu… Praegu ma tunnen, et olen piisavalt elutark ja piisavalt väljakujunenud inimene, et mul pole mingit põhjust kellegi ees mingit teatrit teha — lihtsalt selleks, et mõnele kutile meeldida. Take it or leave it suhtumine, aga väikese klausliga siiski. Ja selleks klausliks on, et ma OLEN pidevas muutumises, ma olen sellest teadlik. Ma olen oma deemonitest teadlik, ma tean, kuhu ma tahan oma spirituaalset maailma suunata ja ma tean, millised on minu head ja halvad küljed. Ma ei hoia neid saladuses, aga ma ei näe ka vajadust neid võimendada või peita. On nagu on. Varsti võib-olla olen teistmoodi — ja nii ongi ju normaalne.

Partnerlussuhtes kasvavad ju mõlemad. Ja hea oleks, kui nad kasvaks koos — ning miks mitte ka mänguliselt — seda kõige paremas mõttes.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kahe- ja pooleaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.