Ja oi, mis andmiseks tema postituse all läks! Kõigepealt muidugi märgiti, et on ebaõiglane kedagi välimuse põhjal sildistada, seejärel kirjutati, et mitte iga ülekaaluline inimene ei kannata ilmtingimata söömishäirete all ja lõpuks lajatati, et ÜLEÜLDSE E., VAATA, MILLINE SA ISE VÄLJA NÄED!

Selle peale vastas E., et ta on väga teadlik oma vigadest ning just sel põhjusel, et ta on ülekaaluline ja näiteks suitsetab, ei tuleks tal pähegi hakata kedagi nõustama tervislikkuse teemal või õpetama, kuidas suitsetamist maha jätta.

Kogu teemaga haakus väga hästi Bernard Williamsi artikkel “Tolerance: An Impossible Virtue?”, mida koolitöö tarbeks lugesin.

Sest just selline juhus on meil praegu siin käepärast. Kes keda tolereerima peaks? Kas viha täis õelad ja salvavad kommentaarid aitavad kuidagi kaasa olukorra parandamisele — ja mis see olukord üldse on, mida parandama peaks?

Ka mina lõin diskussioonis kaasa, märkides, et tegelikult suudavad sõltlasi (ka söömishäired on üks sõltuvuse vorme) aidata just teised sõltlased. Teised, kes on täis raamatutarkusi, võivad küll omada üllaid eesmärke, kuid TEGELIKULT ei suuda keegi mõista, mis toimub ühe sõltlasega — juhul kui ta pole ise neis kingades astunud.

Williams kirjutab kohe algatuseks: “The difficulty with toleration is that it seems to be at once necessary and impossible.” Lugesin artikli läbi, mõtisklesin… ja öeldu tõelist mõtet mõistsin tegelikult alles siis, kui vaatasin läbi ühe lühikese Youtube’i video, mille E. mulle linkis:

)

Kas te vaatasite selle läbi? Palun vaadake.

Ma olen kolmandiku oma elust olnud ülekaaluline või kuskil seal piiri peal, noh, ütleme siis nii, et igal juhul pole ma olnud kõhn või sellise kehakujuga, mis vastaks ajakirjakaanestandardile. Jah, ka mina olen kuulnud korduvalt ja korduvalt, et ma olen kole, ma peaksin rohkem trenni tegema ja/või vähem sööma. Ma olen kuulnud kõhnade sõbrannadega koos väljas käies ka selliseid nunnusid kommentaare kuttidelt: “Noh, mis see on mingi naiste sebimistrikk, et ilus sõbranna võtab koleda paksu kaasa, siis kergem lantida?”

Ning täpselt nagu see mees videos, võin ma öelda: mul ei ole häbi oma keha pärast! Absoluutselt pole. Oi, see on kaugel täiuslikust, aga MU KEHA EHITAS VALMIS TÄIUSLIKU VÄIKESE INIMESE. Mis siis, et mul leidub rasva kohtades, kus minu teada ei ole ühelgi inimesel terves ajaloos iial rasva olnud.

Aga ometi tunnen ma, et kuulun mingisse muusse gruppi, kui ülejäänud, “normaalsed” inimesed. Normaalsed on need, kes on saledad ja sportlikud, sest see on, noh, normaalne. Minusuguseid ja minust veelgi suuremaid inimesi tolereeritakse. Heal juhul. Enamasti aga püüab see “normaalne” grupp teha kõik selleks, et me ometi hakkaks nägema, et me peame muutuma. Me peame midagi “ette võtma”. Me peaksime aru saama, et see, mis me oleme, on ju vale. Sest see on (parimal juhul) ebatervislik, (halvimal juhul) suisa silmale vastik vaadata. Paksud, hakakem ometi normaalseks! Ükskõik, mille arvelt siis see “muutus” meis jõustuma ei peaks — kõik vahendid on õigustatud, ka vaenamine, halvustavad pilgud-kommentaarid, misiganes. Kõik ju kannab õilsat eesmärki!

Me oleme olukorras, kus “paksude kultuur” on midagi, mis peab hävinema. Paksud peavad leidma “õige tee” ja “saledate/tervislike inimeste kultuur” on grupp, kes meid õigele teele juhatab. Aga kes keda sellises olukorras tegelikult tolereerima peaks? “Toleration, we may say, is required only for the intolerable,” kirjutab Williams. “And that is the basic problem.”

Ja kas mitte polegi nii? Tegelikult on “paksude kultuur” see, kes on sunnitud tolereerima, et neid naeruvääristatakse. Naeruväärselt saledad inimesed vaatavad vastu meile kõikjalt. Isegi, kui meile öeldakse, et fotošopitud modellid tekitavad ühiskonnas aina enam ja enam probleeme ning me KÕIK peaksime selle vastu võitlema, on tegelikult paksud ikkagi need, kes peavad tolereerima. Sest reaalselt oleme me ju olukorras, kus “normaalsed” EI TOLEREERI ülekaalulisi.

Tolereerimine ja tolerants kui sellised on järelikult hoopis sildid, mida liputada poleks üldse uhkuse asi, sest juba fakt, et sa ütled end midagi tolereerivat, näitab, et sul on midagi selle “millegi” vastu — kuna sa pead sundima end sellest üle olema, tolereerima. Mulle meeldis Williamsi põgus mõte, et tegelikult on tolereerimisprobleemi (üheks) lahenduseks ükskõiksus.

Mulle meeldib mõelda, et ma praktiseeringi seda ükskõiksust — heas mõttes, muidugi. Et ma suudan aktsepteerida inimesi nii nagu nad on, on a face value. Sest mul on ükskõik, kas nad kaaluvad 50 või 150 kilo, seni, kuni meie muud väärtused langevad kokku… Aga kui ei lange? Siis ma peaksin… olema tolerantne…

Nõiaring.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info)  ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.