Beebiblogi: raske on, kui oled harjunud ideaalse lapsega...

Esimest korda viie kuu jooksul saan mina ka siis öösel ärkamise võlu tunda. Okei, kindlasti on osadel see sada korda hullem ja nad peavad miljon korda röökivat last rahustama. Mina siiani viimasel paaril päeval olen igal ööl ühel korral ärkama pidanud. Vanasti ärkas ka tegelikult Mari ühe korra öö jooksul, aga siis panin ma talle luti/tissi suhu tagasi ja ta põõnas rahumeeli edasi.

Nüüd on aga nii, et kui ta mingi hetk otsustab silma avada, mõistab ta kohe, et tal on nohu ja köha ja üldse, et see elu on  väärtusetu ja puhkeb nutma.

Mina ärkan ja mõtlen: “Issand, ta on JÄLLE öösel üleval! Appi, mul on selline uni…Kuidas ma ta eelmine kord magama sain?”. Üldse ei tule meelde, et mida ma eelmistel öödel siis teinud olen ja nõnda ma iga kord uuesti improviseerima asungi: puhastan nina, vahetan mähkme, annan süüa ja juba ta tegelikult magabki.

Aga see esimene ehmatus. Et JUUDAS, mu laps on KESET ÖÖD ÜLEVAL! Ja NUTAB!

Imelik on, kui ei tunne enda last ära. Aga muidugi kahju ka, tal ju nii nadi olla. Ise nutaks ka. Aga parema meelega nutaks siiski päevasel ajal, mitte ei karjuks oma lihasele emale keset ööd näkku. Tal on oma elu, mul oma elu…

Oleks, et ta nutaks siis ainult see üks kord öösel. Oh ei. Põhimõtteliselt 70% oma ärkveloleku ajast on ta sunnitud nutma, sest kord on nina kinni, siis tuleb köha peale, siis tuleb hirmus ema oma Humeri ja ninapumbaga, siis lööb ta ehk kannaga liiga tugevasti vastu maad, või vaatab peeglist see imelik titt teda liiga ülbe näoga. Kõik on valesti!

Saaks ta juba terveks, et ma enda rõõmsa beebi tagasi saaks, mitte selle nutva lapse, keda ootab varsti ees teekond kiriku ukse taha, kui asi nõnda jätkub.

Minu ja meie pere tegemistest saad rohkem lugeda aadressil http://www.mallukas.com. Sinna kirjutan rohkem kui vaid igal esmaspäeval!