Dagmar Lamp: Kui kodus on nii palju mõnusam…
See arvamus ei muutunud ka siis, kui ise paarisuhetesse sattusin. Ikka käisin ma õue sõpradega hullamas, sest elasin (võib-olla alateadlikult) teismeeas pähe raiutud põhitõe järgi, et mehed tulevad-lähevad, sõbrad on need, kes jäävad. Nüüd tuleb tunnistada, et ka sõbrad on teinekord need, kes tulevad-lähevad – mina ise kaasa arvatud. Vahetad tööd ja maha jäävad lähedaseks kasvanud kolleegid, kellega varem igapäevaseid võitlusi jagasid. Vahetad elukohta, lõpetad kooli, kolid teise linna või teise riikigi – ja on normaalne, et inimesed, kes varem kuulusid su igapäeva, astuvad ühtäkki teistele radadele ja enne kui sa arugi saad, on möödunud aasta ning te kohtute ainult augustikuus kursavenna sünnipäeval.
Suhtedki muidugi tulevad ja lähevad, aga mõned suhted ju ka jäävad. Ja nii sa pendeldad elukohtade ja tööde vahet, aga seesama sõpradepaar, kellega on nii raske kohtumist kokku leppida, on ikka veel koos. Küünilisemad tüübid viskavad kuti üle nalja, et ju ta ikka naise käpa all on, mis muud põhjendust seal olla saab. Aga kui sa lõpuks küsid, et milles asi, kas tõesti on sõbrad ebaoluliseks muutunud, saad sa vastuse. Küsisin minagi.
“Tead, sellega on nii,” valgustas mind kunagi Naabrinaine. “Et kui sa oled koos õige inimesega, siis pole asi üldse selles, et sõpradega oleks igav või et naine ei lubaks meest pidutsema. Asi on hoopis nii, et teil mõlemal on kodus lihtsalt nii palju mõnusam, lõbusam ja lahedam olla, et kuidagi ei kisu reede õhtul baari.”
Ja tõde on, et ma ei mõistnud seda. Pikka aega ei mõistnud. Kuni lõpuks olen ma ise suhtes, kus sellest suurepäraselt aru saan. Asi polegi mitte ainult selles, et nädal väsitab nii kohutavalt ära, või selles, et alati on mingi logistika- või lapsehoiuprobleem. Või selles, et kõikidel on samuti kiire ja mida aeg edasi, seda rohkematel sõpradel on lapsed, mis omakorda teeb kokkusaamised aina keerulisemaks.
Asi ongi selles, et kahekesi (või 2+n-kesi, olenevalt laste-kasside-koerade arvust kodus) on lihtsalt nii palju mõnusam!
Nojah, mõnus ju küll, aga sõprussuhteid peab säilitama. Sest lähiring, ükskõik kui lai või kitsas ta sul poleks, on siiski oluline ja säilitamist väärt. Ning see on tõesti raske. Mind on päästnud Facebooki grupivestlused sõbrannadega – ilma oma naistejuttudeta ei teaks ma vist üldse midagi sellest, mis mu sõbrannade elus toimub, sest fakt on, et endale peab meelde tuletama sellist lihtsat asja nagu telefoni kätte võtmine ja helistamine: “Kuidas läheb?” Alati mõtled, et ah, homme helistan… Ja siis ongi jälle kaks nädalat möödas.
Teiseks oleme sõpradega teadlikult võtnud ette, et saame vähemalt kord kuus kokku ja kokkame koos mõnusa õhtusöögi. Jah, selleks tuleb tõesti teha umbes kuu aega ette juba Facebooki üritus, et kõik teaksid plaanida – ja impulssüritused ei toimi enam ammu (a la helistada reede õhtul: “Teeks midagi?” – miski, mis oli 20ndate esimeses pooles täiesti tavaline elu osa). Ning ikka juhtub, et kõik ei saa osa võtta, kõik ei jõua kõigi sünnipäevadele, aga rotatsiooni korras suudame me ikka sõprussuhteid elus hoida.
Ning, muide, õnneks saavad sõbrad aru, kui sa teinekord stand-upile ei jõua, kuigi lubasid, sest kodus kaisus on nii palju mõnnam. Järgmine kord ju dinneril näeme!
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus pea-kolmeaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti, aga tema igapäevamõtetega saad tutvuda blogis daki.tahvel.info.
