Eriti häirivad on minu jaoks need, kellel endal ka laps ja teevad asjast suure probleemi. “Issand, ta ikka veel ei rooma? Ta saab ju teil kohe 6-kuuseks? Mida arstid arvasid?”. Püha jessas, mida need arstid ikka arvama peaks, et siiski veel 5-kuune laps roomata ei oska? Ma saaks aru, et ta oleks 6-aastane ja vedeleks endiselt apaatselt põrandal, aga oh ei. Kõik peavad arenema samas tempos, nagu need müstilised “teiste lapsed”.

“Sa pead oma lapsega võimlema, selle pärast ta ei oskagi roomata,” heidavad mulle mõned kommentaatorid ette. Ei nojah, eks ma ikka teen neid harjutusi, mida arst meile näitas, aga ma ei saa ju last roomama sundida. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis liikuda oskab ta küll. Aga kahjuks ainult tagurpidi. Ausalt, mul ei ole kiiret ka selle õiget pidi roomamisega. Ongi praegu hea muretu ja ei pea kõiki asju kuskile ära peitma. 

Ma ütlen ausalt, et tore on näha oma last kasvamas ja arenemas, aga miskipärast arvavad mõned, et kui nende laps kasvab kiiremini, on nad selle tõttu automaatselt “paremad emad”. 

Mina ennast igatahes halvaks emaks tituleerida ei kavatse. Olgugi, et mu laps ei oska roomata, pean tunnistama, et ei oska ta ka veel lutipudelit hoida ja lutti üles korjates ei satu see alati õiget pidi suhu. Aga kui ma tekikese pudelit hoidma panen, saab ta hakkama küll ja te ei kujuta ette mu rõõmu, et ta üldse oskab lutti üles korjata ja oma suu poole teele saata. Alles hiljuti ei osanud ta sedagi!

Üks ema väitis mulle, et poole aastane, peab oskama juba istuda ja roomata, muidu on tegemist taandarenguga. Selle peale avaldasin ma arvamust, et ehk on ta ise taandarenguga. Ja jälle olin ma jube ema, sest milline EMA kasutaks selliseid sõnu :)

Minu ja meie pere tegemistest saad rohkem lugeda aadressil http://www.mallukas.com. Sinna kirjutan rohkem kui vaid igal esmaspäeval!