Minu Bulgaaria: ilma kauplemiseta ei saa mitte midagi!
Esimestel aastatel pean kohalikega palju palgaläbirääkimisi. Algul usun peaaegu pooli asju, mida mulle räägitakse, kuid ajapikku saan selle teatri süžeest rohkem aru ja elan ka oma rolli paremini sisse. Päris ilma teatrita ei saa, Bulgaarias kaubeldakse kauplemise pärast.
„Juut nuttis, kui mustlane sündis,” teatatakse mulle juba esimesel Bulgaarias viibimise nädalal. Ajapikku oleksin tahtnud seda lauset kohendada, sest mustlaste kõrval on ka bulgaarlased ise kauplemiskunsti täiuslikult omandanud. Oma töö tõttu pean paratamatult pidevalt kauplejate seltskonnas võitlema, et ellu jääda, ajapikku suudan seda isegi nautima hakata. On iseasi, kas sa kaupled selle pärast, et kindlasti midagi saavutada, või lihtsalt tehingu meeleolu, ajaviite ja sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Minu kui põhjamaalase jaoks on kauplemine lihtsalt kauplemise pärast täiesti arusaamatu kontseptsioon.
***
Järgmine olukord ühe autoettevõtte sööklas keset tööpäeva…
„Supid jäävad teil üha väiksemaks ja väiksemaks. Ümardame selle summa nüüd ilusti 4 leevini (2 eurot) alla,” ütleb klient kassiirile minu ees, endal kandik toitu täis.
„Sa käid siin nii harva ja midagi ilusat kunagi ei ütle, nii et sulle kehtib täna hinnalisa — ümardasin 6 leevini,” teatab kassiir nagu möödaminnes vastu.
„Olgu, olgu, jäägu siis viis,” vastab klient, annab täpse raha ja lahkub kandikuga.
Kirjeldatu on küll lõõpimine, aga ega tööga seotud kauplemisolukorrad sellest eriti erinegi.
Mul on aastal 2006 ainult kolm töötajat ja laadime esimesele suurkliendile rendimasinaid. Kutsun abilisteks siitsamast lähedalt mõned kohalikud. Autojuht alustab oma kauplemise mängu juba enne auto laadimist. Jagab kõigile lahkelt uudiseid kütusehinna tõusust, uuemate karburaatorite kehvast kvaliteedist, teeaukude tõttu auto lõhkunud naabrimehest ja oma tervisehädadest. Bulgaarlane on sotsiaalselt aktiivne, nii ma vaatan ja imestan, kuidas see mees suudab oma jutuga töö laos seisma panna ja kõik vestlusse kaasata. Tõeline talent.
Masinad peale pandud ja vajalik sissejuhatus tehtud, on autojuhil emotsionaalselt juba võimalik esineda seisukohaga, et pole midagi teha, aga seisuaja ja kütuselisa tõttu tuleb maksta 20% rohkem, kui alguses kokku lepitud oli. Lihtsalt mina ei olevat nende hinnaelementide kohta varem küsinud. Tõmban siis ennast ka käima ja asun argumenteerima, räägin turuhindadest, sõnapidamise tähtsusest ja muust sellisest. Tolku pole sendigi eest. Alles hiljem õpetatakse mulle, et kõige kiirem viis arutelu lõpetada on alustada masinate mahalaadimist.
Oma saamatust nähes püüan võimalikult palju selliste operatiivsete olukordade lahendamist jätta kolleegidele, sest alustuseks pakutud välismaalase hinnast ei jõua ma enamasti kunagi tagasi päris kohaliku bulgaarlase hinna peale ka teisel ja kolmandal aastal.
„Küll need kreeklased on ikka kurjad inimesed,” kuulutab mu kolleeg pärast puhkuselt naasmist kõigile kontoris.
„Mis viga siis? Kas jälle said tõmmata?” uurivad teised.
„Jah, mitte sentigi ei andnud järele. Üldse ei saanud kaubelda seekord. Üks keeldus üldse hotelli lubamast, kui ma kauplema hakkasin,” pajatab peategelane oma läbielamistest. „Vot Türgis oli mõnus eelmisel aastal. Nad kohe oskavad nautida seda mängu. Aga kreeklane on ikka peast eurooplane juba,” võetakse jutt kokku.
***
Legend räägib, et kui välismaalane küsib bulgaarlase käest, kui palju teenus maksab, siis vaatab bulgaarlane talle pikalt otsa ja ütleb: „Viis…”, seejärel ootab, uurib vestluspartneri näoilmet ja jätkab: „…eurot…”, ootab taas ja kaalub, kuidas reageeriti, vaikuse korral jätkab: „…ilma käibemaksuta…”, ootab veel veidi ja kui endiselt vastust ei tule, siis lisab: „…päevas.” Alguses räägiti seda küll mustlaste kohta, aga bulgaarlane sobib ka siia jutu sisse hästi.
Ma ei ole ainus eestlane, kes oma isiklike kogemuste kaudu saab valusalt aru, mida tähendab väide „Mustlane tunneb, et on piisavalt kaubelnud, ainult siis, kui tehing ära jääb”.
Mu hilisem sõber Rauni kuulutas juba õige tutvuse alguses, et ta õppis ruttu ära ühe olulise tõsiasja. Nii maskuliinses ühiskonnas võtavad sind tõsiselt ainult need äripartnerid või kliendid, keda oled ühe korra sõimanud ja kelle juurest seejärel minema kõndinud. Uskumatult kõlab niisugune asi ainult Eestist vaadates, Bulgaaria meestekeskses ühiskonnas tundub see aga igati sobiv. Naisettevõtjatega ma eriti kokku pole puutunud, kui personaliotsijad välja arvata.
Kui bulgaarlased mu lepinguläbirääkimistelt esimest korda sõna otseses mõttes välja viskavad, tundub see ebaõiglane ja ärritav. Arvan, et on võimatu nendega suhtlemist jätkata. Nii madalale ma ka ennast ei lase. Esimesel korral lahkungi jäädavalt. Järgmistel kordadel saan juba aru, et pärast niisugust teatrit saadetakse mõni nädal hiljem kellegi kaudu sõnum või mõni muu vihje, et nad ikkagi on huvitatud minuga vestlemisest, ja kõik jätkub sealt, kus jäi enne vahejuhtumit pooleli, justkui oleks seda meelelahutuse eesmärgil tehtud. Niisamuti ei võeta hiljem mindki tõsiselt, kui kellegi minema saadan.
2010. aasta sügisel, kui asun eestlaste varem kokku ostetud ja seisma jäänud põllumaade probleemile lahendusi otsima, tuleb kohe esimesel nädalal minu juurde kohalik külamees ja pakub oma maad müüa 50 euro eest ruutmeetri kohta. Ma selgitan, et me ei osta juba ammu maid, püüame hoopis müüa neid, mida eestlased on kokku ostnud. Tema muudkui vatrab ja seletab, kuidas ettevõte võiks ju osta viiekümne eest, aga tema annaks mulle kohe kümme tagasi. Ma siis selgitan, et olen kursis bulgaarlaste kommete ja sellega, kuidas siin maid osteti, aga ei soovi niisuguses tehingus osaleda. Räägin talle, milline on turuhind, ja näitan internetis meie müügikuulutust, kus hind on mitu korda odavam. Sel hetkel võtab ta esimese suitsupausi ja peab naisega õues nõu. Ma jõuan ta juba unustada ja tegelen oma muude töödega. Kui tund aega hiljem lõpetan kolleegidega koosoleku, siis avastan, et külamees ootab mind ikka ukse taga.
„Olgu, kakskümmend meile, kakskümmend sulle,” teatab ta nüüd ilma pikema sissejuhatuseta. „Küll sa oled kange tegelane!”
Mees jätkab minu kiitmist pikema monoloogiga. Üritan selgitada, miks on lihtne olla aus ja kuidas ma jagan kõigi investoritega pidevalt kogu teavet, aga saan siis aru, et see jutt ei jõua temani. Jätame hüvasti ja ma sulgen ukse.
Möödub kümmekond sekundit ja mees pistab pea ukse vahelt uuesti sisse: „No olgu-olgu, said kaubelda ja näidelda. Viis mulle ja kümme sulle, said, mis tahtsid.”
See mees ei usu veel ka nädal hiljem telefonis, et me tõesti ei osta enam maad. Ei kahekümne, kümne ega viie euro eest ruutmeetri kohta. Alles aasta pärast suudame temaga vestelda ühise detailplaneeringu korraldamisest, sest ta näeb, et ma tõesti ei ole maid juurde ostnud. Hiljem õpin oma töö käigus tundma ka neid põllumaade omanikke, kes on ausad ja kes on jätnud oma maad müümata just selliste kulukate kohalike või välismaiste „ostujuhtide” tõttu. Just selliste maaomanikega kujuneb mul vastastikune respekt ja mõnus koostöö välja detailplaneeringute käigus.
***
Esimeste Bulgaarias elatud aastate jooksul pean juhatajana kohalikega palju palgaläbirääkimisi. Hiljem delegeerin selle kolleegile. Algul usun peaaegu pooli asju, mida mulle räägitakse. Ajapikku saan selle teatri süžeest rohkem aru ja elan ka oma rolli paremini sisse. Päris ilma teatrita läbi ei saa, sest, nagu te mäletate, Bulgaarias kaubeldakse ikka kauplemise pärast. Toon siin ühe näite…
2007. aasta suvel algab palgaläbirääkimise päeva hommik sellega, et pool kontorit on morni näoga. Kõik need, keda läbirääkija on suutnud oma mängu kaasa tõmmata, on justkui matusemeeleolus. Juhataja lauale on loomulikult pandud lahkumisavaldus. Keegi annab vaikselt mõista, et kolleeg X soovib „tõsiselt vestelda”. Mis siis ikka, eks räägime.
Alustuseks küsib peategelane, kas olen temaga rahul olnud, ja pigistab muul moel kiitust välja. Jagan seda rohkesti. Seejärel tuleb kiidukõne minu kui juhataja kohta. Kuulan vaikides ülepingutatud ja ülimalt emotsionaalseid liialdusi ja palun seejärel asjast kõnelda. Nüüd tuleb teine vaatus teemal „mind ei hinnata piisavalt”. Loetakse ette oma saavutusi, mis on kümnega korrutatud, ja ähvardatakse lahkuda. Faktitäpsusest pole mõtet rääkidagi. Kui mõnda fakti täpsustama hakkan, visatakse järgmised kolm niisama kaheldavat ruttu õhku. Olen vestlusest pidevalt justkui kümne argumendiga maas.
Mõne aja pärast algab aga kolmas vaatus — „kaastunde tekitamine”. Isa on hiljuti haigestunud, vend juba ammu ja naisega on lood päris halvasti.
„Saate aru, härra ülemus, ainsa toitjana on mu stress tõesti suur ja ma vabandan selle pärast, aga mis teha, katsun oma koormaga kuidagi hakkama saada,” deklameerib kõneleja maailma kõige kurvema näoga.
Naised pigistavad selle koha peal kindlasti pisara välja, ilma et mina oleksin veel kordagi sõna saanud. Mehed vajuvad nii sügavasse masendusse kui võimalik. Kui selle koha peal natuke järele anda, näiteks tõsta palka kas või 25 euro võrra, tuleb suur leppimine, juhatajat kiidetakse ja lahkutakse, selg ees. Kui aga uut kokkulepet ei sünni, siis minnakse lahku suures nukruses, sest avaldus on laual ja ees ootab hüvastijätt.
Järgmisel hommikul on sama tegelane aga esimesena ukse peal vastas, teatab rõõmsal meelel, et saab juhatajast aru ja et talle meeldib siin ettevõttes väga. Avaldus on laualt kadunud niisama saladuslikult, nagu see sinna tekkiski. Igaks juhuks küsib töötaja veel üle, kas ta tohib jätkata, ja kogu kontor on jälle tavapärases töömeeleolus.
