Minu Hiina: mu oma rumalus ja uudishimu oleksid mulle peaaegu saatuslikuks saanud
Olemegi kokku rääkinud ja liigume teemaja poole. Ma olen põnevil, sest ühelt poolt kargas ligi kolm tundmatut tütarlast – esimesed hiinlased, kellega ma väljaspool ülikooli tutvun – ning teiselt poolt lähen ma esimest korda Hiina teemajja. Ma pole sinna enne sattunud, sest riitusi tundmata kardan tundmatuid kreatiivseid eksperimente ning kuulu järgi pole see hindki kõige odavam.
Teemajja jõuame väga kiiresti. See asub tõepoolest kohe üle tee. Vähemalt seda vahemaad läbides hoidsime palju piinlikku vaikust kokku. Pärast ostukeskusest väljumist polegi tüdrukud enam nii jutukad kui alguses.
„Kas sa hiina keelt oskad?” küsib liidri abiline number üks ehk seni korra juba rääkinud tütarlaps.
„Ei oska,” vastan teemaja välisust lahti tõmmates. See kraabib vastu põrandat ja ma pean tugevamini tõmbama.
Me läheme teemaja alumisele korrusele. Sinna, kus asuvad eraldi ruumid. Väga põnev, mõtlen endamisi, ja küsin endalt korduvalt, mis minuga ikka juhtuda saab. Kui nad on petised, siis sellistega olen ma ennegi kokku puutunud. Näiteks Istanbulis, Kabulis, Hiivas, Samarkandis, Sarajevos, Vilniuses, Český Krumlovis, Frankfurdis ja kindlasti kuskil veel, kuid ikka ja jälle aitab nendes olukordades kõhutunne. Instinkt tunda ära oht. Mida ütleb kõhutunne siin teemajas? Ei saa öelda, et ma tunnen ohtu, pigem olen lihtsalt põnevil.
Ettekandja juhatab meid privaatsesse puiduga kaetud ja idamaisel sahinal avaneva lükanduksega ruumi, mille keskel puupõrandal asub teetseremoonia korralduseks mõeldud laud. Me istume maha, ma heidan enne lükandukse sulgumist pilgu teistele ruumidele, kuid vastu vaatab puhas tühjus ja tõeline keldrimaailma vaikus.
Pärast ukse sulgemist ulatab ettekandja mulle ingliskeelse menüü, kust vaatavad vastu kehva äri tõttu juurde kirjutatud verdtarretavad nullid. Et kätte antakse ainult ingliskeelne menüü, on esimene väga konkreetne vihje, mille järel võtan automaatselt sisse kaitsepositsiooni. Kas siiski petised? Lauale ilmuvad teekannud. Nendest džinnina ninna tungiv aromaatne lõhn on nii meelierutavalt kaasakutsuv, et otsustan mänguga kaasa minna ja siiski proovida kas või ühte sorti teed.
Mis sorti? Mul pole õrna aimugi. Nimed menüüs ei ütle mulle midagi, sest ma olen esimest korda teemajas ning Eestis joonud vaid euroopalikku pakiteed. Enne kui ma mõeldagi jõuan, valatakse väikesesse tassi törts lõhnavat teed, mille ma alla kulistan. „Ooh!” ei ole ma maitseelamust väljendades vaoshoitud. Sama rituaali järgivad kõik kolm tütarlast ning esimene ring ongi sellega möödas.
„Mis teed sa veel tahad?” küsib liider ettekandjat tõlkides.
„Võtame veel midagi head. Esimene oli täitsa mõnus.” Sirutan korraks jalgu, sest madala teelaua taga puupõrandal istudes surevad jalad kohe ära. Pikka kasvu – 1,92 meetrit – välismaalasele on teemaja külastus kaunis terroriseeriv.
Lauale tuleb teine kann teed ning ma ei jõua aromaatset lõhna veel sõõrmetessegi tõmmata, kui see idamaine vedelik juba mu väikesesse tassi soriseb. Sangast ettevaatlikult kinni võttes tõstan lõhnaelamuse suu juurde ning neelan uuesti. See teeb seest kuumaks, sunnib keelt vastu suulage suruma ning lajatab järjekordse tugeva maitseelamusega. Pole midagi öelda! Hiina tee tundub mulle hoobilt ületamatu.
Kolmandat ringi alustades küsib ettekandja liidri kaudu taas, mis teed ma nüüd tahaksin proovida. Majanduslikult kalkuleerides mõtlen, et võiks enne need kaks sorti rahulikult lõpuni juua ning siis uute kallale minna.
„Joome need kaks kannu enne tühjaks ja siis valime uue sordi,” teen ettekandjale tõlgi-liidri kaudu ettepaneku.
„Ei, kõigepealt tuleb tellida vähemalt kolm kannu erinevat teed. See on teemaja reegel,” on ettekandja vastus üllatavalt järsk ja kärsitu.
Mis siis ikka, mõtlen endamisi. Kolm pole ju ka teab mis palju ning finantsiliselt peaks see olema täitsa aktsepteeritav. „Hea küll. Teeme siis kolm erinevat sorti teed,” vastan leebelt. „Kuid mis sorte oleme seni siis juba joonud?” küsin menüüd tähelepanelikumaks silmitsemiseks kätte võttes.
„Me oleme seni joonud Dahongpaod ja Longjingi.” Need nimed ei ütle mulle kui võhikule suurt midagi ning täpsema ülevaate saamiseks esitan menüüle korraliku järelepärimise. „Dahongpao – 1500 rmb kann” ja „Longjing – 700 rmb kann” vaatavad mulle sealt vastu.
„Oot-oot. Mina pole küll nii kalleid teesid tellinud – 1500 ja 700 rmb ehk kahe kannu peale kokku 2200 jüaani,” hakkan ma ehmunult vastu ajama.
„Need on meil kõige populaarsemad teed siin teemajas, eriti just välismaalaste seas, ning seepärast pakkusimegi seda sulle ka. Seda eriti seepärast, et sa ei osanud ju ise midagi valida. Me pakkusime kliendile viisakusest tõenäoliselt kõige sobivamaid teesid,” räägib ettekandja tõlgi-liidri kaudu.
Vaatan ükshaaval neile kõigile täiesti uskmatuna otsa, võib-olla ka vihaga, ning mõtlen, kui tühi see teemaja on. Ei tea, milliste klientide lemmikud need kõige kallimad teed õige on? Hakkan vaidlema, et mina küll ei kavatse 2200 jüaani kahe näruse teekannu eest maksta. Näruse? Isegi vihasena tean tegelikult, kui maitsvad need teed on, ning kavatsen ilmtingimata need nimed meelde jätta.
Minu pahameel jätab kõik ruumis olijad kuidagi väga rahulikuks. Kas see on hiinalik viisakus mitte näidata oma emotsioone või on nad minusuguste marutõbiste välismaalastega harjunud? Välismaalased, kes ei pelga endast plahvatades välja minna.
„Hea küll. Kui sa pole nõus maksma, siis me kutsume politsei. Sa võid neile oma muret kurta,” teeb liider ühe järjekordse kavakohase ettepaneku.
Politsei? Ja mida politsei siin teeb? – küsin ma endalt. Menüüs on ju kirjas, kui palju see tee maksab, politseil pole siin midagi teha. Ja kes teab, kas see politsei tuleb ülemiselt korruselt võltsmundriga või päris jaoskonnast? Sallib ta välismaalasi või mitte? „Ei. Mulle pole vaja politseid. Kuid 2200 jüaani ma ka ei maksa,” olen oma vastuses järsk.
„Kui palju sa siis maksad?” näitab liider üles kompromissialdist suhtumist. Ettekandja vaatab seda kõike täiesti tundetult pealt, just nagu igapäevast etendust.
Teen enda pakkumise: „Mul on 150 jüaani. 100 võin sellest ära anda ning 50 jätan endale, et saaksin taksoga tagasi Wudaokoule sõita.” Taksoga? Eks ikka rattaga. Kuid õnneks on mul pärast riieteostu rahakotis tõepoolest vaid 150 jüaani. Krediitkaart jääb mõistagi mainimata.
Tõlgi-liidri nägu tõmbub krimpsu ning ta vastab pettumust kergelt reetes: „Ei. Ettekandja ütleb, et me peame vähemalt 500 rmb maksma. Teemaja tuleb meile erandkorras vastu, sest me tegelikult ei joonudki kannusid tühjaks.”
Tuleb vastu? Kuidas sa tead, et teemaja vastu tuleb, kui ettekandja pole ruumist väljunudki? Ettekandja ise langetas sellise otsuse? Kas see on tema teemaja? Sellised mõtted süstivad minusse julgust, sest nüüd on täiesti selge, et tütarlapsed koos ettekandjaga on läinud mööda lihtlabast väljapressimisteed. Ma raiun veelgi kindlamalt: „Ma annan teile 100 jüaani ja ma lahkun.” Võtan punaka 100jüaanise rahakotist välja ja panen lauale. „Siin.”
„Ei-ei. 100 on liiga vähe. Oleks sa joonud seda või seda teed,” osutab ta nimedele menüüs, „siis 100 jüaanist aitaks. Kuid me jõime kõige kallimaid. Näe, 1500 ja 700,” protesteerib liider üha jõulisemalt.
Hetkeks saabub vaikus. Kõik on vait. Mul pole ka midagi lisada, sest ma olen veendunud, et ma annan ainult 100 jüaani. Ma ei saagi rohkem anda, sest mul lihtsalt pole.
Siis hakkab liider nihelema, räägib kahe abilisega väga kiiresti midagi, mida ma ei mõista, ning ütleb: „Teeme siis nii, et sina annad 100 jüaani ja meie maksame kokku 400. Ma maksan pangakaardiga.” Ta võtab minu veenmiseks oma rahakotist hiinakeelse pangakaardi – vähemalt see näib sellena –, lisab selle peale minu antud 100 jüaani ja ulatab ettekandjale. „Sa vist ei taha meiega enam inglise keelt harjutada?” küsib sõnaaltim abiline tõsimeelselt. Sai vist piisavalt, naeran endamisi irooniliselt.
Nüüd olen omadega mäel. Ettekandja väljub ruumist, natuke vist pettunult, ning ma hakkan kohe ennast äraminekuks valmis seadma. Kes teab, mis sõnumiga ettekandja tagasi tuleb. Enne ruumist lahkumist kulistan veel alla ühe aromaatse elamuse ning liigun kiirustades ülakorrusele, kust peaukse taga paistab päästev vabadus – tänav.
Mõnda aega peaukse juures seistes vaatan tagasi, et näha, kas asi lahenes lõplikult ära, kuid tundub, et keegi mulle järele ei tule. Rattaparklasse jalutades küsin endalt korduvalt, mis see õige oli, mis just äsja juhtus. Pettus? Pesuehtne pettus? Väljapressimine? Võib-olla need mõlemad, kuid siiski olen ikkagi rahul, et sain maitsta nii häid Hiina teesid. Dahongpao ja Longjing need polnud, kuid mida võhik ikka eristada suudab. Ja 100 jüaani kahe kannu eest on täitsa talutav hind.
Teel tagasi Wudaokousse vändates mõtlen, et lahkusin korraks tuttavlikust Wudaokou maailmast ning kohe pandi mind proovile. Prooviti mu tiibade tugevust, oskust endaga toime tulla. Oleksin peaaegu läbi kukkunud, aga sain siiski hakkama. Mu oma rumalus ja uudishimu oleksid mulle peaaegu saatuslikuks saanud, kuid tulin toime. Mind valdab võidurõõm. Vabanemine olukorra tekitatud pingest, vabanemine seda kiiremini ja põhjalikumalt, mida kaugemale ma ohutsoonist eemale väntan. Samas muutun üha julgemaks ja sisendan endale, et see oli täitsa fun kogemus. Ma olen alati tahtnud kõik kadalipud läbi proovida.
