Mul on tunne, et mõni naine lihtsalt EI TOHIKS ema olla. Ausalt. See ei saa ju selge mõistusega inimene olla, kes väidab, et tema lastearst ütles talle, et: “Kõik, mida neljakuune on nõus suhu panema, tohib talle anda!” Ja see ema usub ja annabki! Sest arst ju ütles. Kas inimestel siis tõesti endal mõistust peas ei ole? Ma olen kindel, et kui ma annaks Marile keemiast nõretavaid kummikomme, siis ta paneks need endale suhu. Kui rumal oleks minust uskuda, et see tõesti siis ka lubatud on. Et laps alateadlikult ei paneks ebasobilikke asju suhu? Sellisel juhul puudub minu omal küll alateadvus, sest suhu läheb absoluutselt kõik, mis pihku satub.

Ma ei saa sellest aru, et ütleme, et ma küsin teistelt: “Tere, andsin eile lapsele killukese suitsulesta, mis nüüd saab?” (Kuigi ma peaksin ilmselgelt pea peale kukkunud olema, kui ma nii jaburat asja kuskile küsima lähen). Teised vastavad, et ära enam anna, seda ei ole hea enne aastat anda, kuna see on hirmus soolane. Loogiline inimene ütleks, et aitäh vastamast ja ei annaks teinekord enam oma lapsele suitsulesta. Tendents aga näitab, et selle asemel, et informatsiooni vastu võtta, hakkab tööle “kaitserefleks” röökida: “See on minu laps! Ise tean, mis talle parim on!” Aga miks sa siis küsid? Minu poolest võid sa oma lapsele sisse sööta kasvõi 12 kilo haugi veinimarinaadis, aga kui sa sellest ise suure suuga rääkima tuled, siis võiks olla valmis õpetussõnadeks, et nii ei tehta. Miks üldse targemad vaevuvad õpetama? Sest lastest on lihtsalt nii paganama kahju.

Paljude meelest on ka adekvaatne väide, et vanasti küll anti ja miskit ei juhtunud. Aga vanasti olid esiteks asjad palju puhtamad, mida nüüd ainult keemiast üle kastetuna osta saab. Teiseks ei olnud vanasti valikuvõimalust. Jah, minu vanavanemad andsid ka oma lastele mannakörti süüa, aga mitte sellepärast, et see oleks nende meelest parim valik, vaid see oli ainus valik. Uskuge mind, kui mul ei oleks Marile mitte midagi süüa anda, siis ma leiutaks ka igasuguseid imeasju, mida ta vähegi sööks, et ta nälga ei sureks. Aga kui säärast olukorda ei ole, siis miks mitte pakkuda lapsele tervislikke valikuid, mis on talle eakohased?

Ma mõistan, et on kiusatus anda lapsele “häid” asju, aga päriselt kah. Lastel on terve elu aega neid asju süüa. Mina näiteks ei jõua ära oodata, et lapsele oma aia herneid ja marju pakkuda. Need on ka väga head, mitte ainult šokolaadiküpsised ja muu säärane kraam.

Ja kui need emad jalaga põrutavad ja ütlevad, et ah, teie võite siin öelda, mida tahate, mina annan oma lapsele seda, mida ma tahan, siis ma ausalt tahaks minna ja talle vastu kukalt anda. Noh, las ma ka teen, mida ma tahan…