Peavalu põhjustavad koljusisesed kasvajad

Selline seos on massmeedias mõned korrad leidnud üpriski suurt tähelepanu. Peamiselt selle tõttu, et need üksikud juhud on olnud seotud kas arsti vigade või eriti raskekululiste juhtumitega. Kui vaadata aga epidemioloogiliste uuringute andmeid, siis rahvastiku tingimustes on väga vähetõenäoline, et koljus sees kasvav, k.a. ajukasvaja on haiguse esimene ja ainus avaldus.

Peavalude sagedus tervikuna rahvastiku tingimustes ulatub kuni 90%, samas ajukasvate oma on kõigest 0,012%. Kuid puhtalt esinemise sageduse järgi võrdlev hindamine, mis kalkuleeriks seda tõenäosust, et kasvaja avaldub peavaluna, võib olla isegi ülehinnatud, kuna mõlema — nii peavalude, kui kasvajate — esinemise vanuseline struktuur on vägagi erinev: kui peavalude tekkevanus on noor täiskasvanu-, sageli puberteediiga ning see hakkab drastiliselt langema alates 35 eluaastast, siis ajukasvajate esinemissagedus kulgeb hoopis vastupidise trendi järgi, tõustes elu viiendast dekaadist. Kuid arsti jaoks pole need numbrid absoluutse määrava tähendusega, otsuseid võetakse vastu alati lähtuvalt igast konkreetsest inimesest ja haigusjuhust! Sest, tõepoolest, mitmed uuringud on keskendunud sellele, et selgitada välja ajukasvajate kõige sagedasemaid esmaseid avaldusi ning jõudnud järeldusele, et kolm kõige sagedasemat ajukasvaja avaldumist on langetõbi, süvenev neuroloogiline defitsiit ja peavalu. Nende kolme sees on olulisema kaebuse väljatoomine on andnud vastakaid tulemusi, sageli uurijad on jõudnud arvamusele, et langetõbi on kõige sagedasem esmane avaldus, teised jällegi mõnikord leidnud, et see võib olla peavalu. Kindel on aga see, et kui suhteliselt lühikese aja tagant tekkivad kõik kolm, siis sel juhul on inimese täpsem uurimine põhjendatud! Selle otsuse võtab vastu arst koostöös patsiendiga.

Seda peavalu, mida kõige sagedamini põhjustab koljusisene kasvaja, on kirjeldatud täpsemalt: enamasti on see öise tekega ehk „äratav” peavalu, millega kaasub iiveldus ja oksendamine. Ka migreenihood võivad teine kord alata öösel ja olla ülalmainitud kirjeldusele väga sarnased, kuid enamasti kahtlustatava haiguse suunas aitab liikuda nende kaebuste kulg ajas — pikem kaebuste ajalugu, nende hooti esinemine vahepealsete „tervena” oleku perioodidega ning noorem iga pigem viitavad migreenile ning vastupidine olukord — vanemas eas tekkiv peavalu, mis öösel äratab inimest üles ning kohe alguses on progresseeruva kuluga, on viitav orgaanilisele haigusele, k.a. koljusisesele kasvajale. Sel juhul aitab diagnoosi täpsustada neurovisualiseeriv diagnostika, mille kvaliteet ja kättesaadavus on viimastel aastatel Eestis oluliselt paranenud.

Viimane viib meid järgmise levinud arusaamale, et peavalu korral on piltdiagnostika kasutamine kohustuslik. Tulles tagasi statistika ehk epidemioloogiliste uuringute juurde, leiame, et kõikidest peavaludest 90% on esmased (pingetüüpi peavalu, migreen jt). Nende haiguste põhjus pole mitteaju strukturaalne kahjustus, vaid närvisüsteemi funktsioneerimise häired. Piltdiagnostika — eeskätt kompuuter- või magnetresonnatstomograafiad — on aga mõeldud vaid strukturaalsete haiguste ja anomaaliate diagnostikaks. Ja viimaseid on vaid kümnendik kõikidest peavaludest. Seda on rõhutanud ka Euroopa Peavalu Föderatsioon, kui oma perearstidele suunatud juhendis on toonud soovitanud, et primaarsete peavalude korral pole piltdiagnostika näidustatud, seda enam, et osa meetodeid kannab inimese jaoks arvestatavat kiirguskoormust ning peaks olema kasutatav vaid põhjendatud näidustustel.

Mitte kõik sekundaarsed ehk teistest haigustest tingitud peavalud ei vaja piltdiagnostikat. Sellised haigused nagu kõrge vererõhk, ainevahetushäired, “sesoonne viirusinfektsioon” jms võides põhjustada peavalu kui ühte sümptomitest, ei ole diagnoositavat ühegi tomograafiga, vadi nende haiguste jaoks on olemas väga kindlad teised — mittevisualiseerivad — diagnostika meetodid (vererõhu mõõtmine, erinevad analüüsid jms).

Migreen on naistehaigus

Päris sageli arvatakse, et migreen on eksklusiivne naistele omane haigus. Tõepoolest, naistel esineb seda umbes kolm korda sagedamini kui meestel: naistest on migreeni all kannatajaid kuni 20-24% elanikkonnast, meestest — 8-10%. Sellise erinevusi põhjusi uuritakse väga intensiivselt, kuid väga üheselt mõeldava järelduseni pole veel jõutud. Kõige tõenäolisemalt mängivad siinkohal rolli naissuguhormoonid. Huvitav on fakt, et lapseeas haiguse esinemisel vahet pole ning siin esineb migreeni enam-vähem võrdselt poiste ja tüdrukute seas. Vahe tekib teismelise east edasi — umbes pooled poisid „kasvavad migreenist välja”, tüdrukutel aga on see protsent väiksem.

Sagedased ja kroonilised peavalud ei vaja psühholoogiline ravi

Sagedane või lausa krooniline peavalu põhjustab lisaks otsesele kannatusele valust ka meeleolu langust, ärevust, erinevaid hirme, eeskätt ootuses uue peavaluhoo suhtes, käitumise muutumist jms. Inimene teadvuste alati endale neid kaasnevaid probleeme, mis omakorda halvendab ja süvendab edasist peavalude kulgu. Seetõttu võiks peavalude kompleksse ravi juures kasutada ka psühholoogilist ravi, mida nimetatakse kognitiiv-käitumuslikuks teraapiaks. Selle ravimeetodi efektiivsust peavalude pikaajalises ravis on uuringutega näidatud kui kõrgemal tasemel olevat ravitõhusust! Ja kuna antud ravi ei kasuta tablett-ravi, mida inimesed tahavad sageli vältida, siis kognitiiv-käitumuslik teraapia peaks kuuluma iga peavalu all sageli kannatava inimese raviskeemi, et parandada ravitulemusi ja inimese elukvaliteeti vältimaks või vähendades sellega ka ravimitest tingitud kõrvaltoimete esinemist.

Patsiendid ajavad tihti segamini psühholoogilise ja psühhiaatrilise ravi, mis on tegelikult erinevad. Kognitiiv-käitumuslik teraapia toetub organismi füsioloogiliste mehhanismide käivitamisel läbi mõtlemise ja käitumise mustrite muutmist. On leidnud tõestust, et selle teraapia käigus hakkab aju uuesti tootma meie organismile omaseid aineid, mis on vajalikud selleks, et meie aju saaks ise valuga paremini toime tulla.

Peavaluga ei tohi sportida

Füüsiliselt aktiivsetel inimestel, kes regulaarselt teevad just sellist trenni, mis neile meeldib, on peavalude sagedus oluliselt madalam. Seetõttu on igasuguse esmase peavalu hoogude sageduse alandamiseks äärmiselt soovitatav regulaarne füüsiline treening, millel on mitmeid teisi positiivseid tulemusi ka väljaspool peavalu temaatikat.

Kui aga rääkida füüsilisest aktiivsusest valuhoo ajal, siis see sõltub paljus sellest, milline peavalu inimest vaevab. Füüsiline tegevus migreenihoo ajal muudab valu halvemini talutavaks ning reeglina inimesed siis liikuda ei soovi.

Pingetüüpi peavaluga on aga lood vastupidised — kuna pingetüüpi peavalud saavad alguse just lihastest, seda peamiselt kaelalihastest, siis füüsiline tegevus võib peavalu peatada. Eesti Peavalu Seltsi kodulehel on detailselt kirjeldatud soovituslik võimlemisprogramm pingetüüpi peavaluga paremaks toimetulekuks. Need harjutused on teostatavad praktiliselt igas olukorras — olgu inimene kodus või tööl, kuna ei vaja mingit varustust, inimene ei pea broneerima aegu spordiasutuses või treeneri juures.

Peavaluga peab kindlasti neuroloogi juurde minema

Sageli arvatakse, et peavalu on selline kaebus, millega tuleb eeskätt minna neuroloogi konsultatsioonile. Arvestades peavalude põhjuste rohkust, puutuvad sellise kaebusega praktiliselt kõikide erialade arstid. Kuna Eestis hetkel puudub selline eriala nagu „peavaluarst”, siis hetkel esmaste peavaludega seotud keerulisemaid diagnostika ja raviküsimused lahendab närviarst. Kuid esmase diagnoosi paneb siiski perearst. Kui siia veel lisada fakti, et peavalu on sagedaseim arstliku konsultatsiooni põhjus, siis saab selgeks, et perearstide teadlikkusele peavalu valdkonnas on esitatud kõrgendatud nõudmised — vähemalt, on nii soovitatud organiseerida perearstide haridust Euroopas. Meditsiiniliselt arenenud riikides on perearstidel suhteliselt põhjalikud teadmised pingetüüpi peavalu diagnostika ja ravi küsimustes.

Rääkides näiteks migreenist, on neuroloogi konsultatsioon vajalik pigem väiksemal arvul juhtudest, kui vaatamata perearsti alustatud ravile, pole kontroll haiguse üle piisav, et parandada inimese normaalset elukvaliteeti. Pingetüüpi peavalu, nagu sai juba mainitud, peaks kuuluma praktiliselt täisulatuses perearstide pädevusse. Teiste primaarsete ning muudest neuroloogilistest haigustest tingitud peavalude diagnoosimisel on soovitatav kasutada neuroloogi konsultatsiooni.