Beebiblogi: laps peab kasvama koos loomadega!
Nõnda ka läks. Pärast Austraaliast naasmist võtsin ma oma esimese kassi Joosepi. Veidi peale seda ka teise kassi nimega Kurg. Mulle meeldis ise olla loomadega ja teada saades, et olen rase, olin õnnelik, et minu laps saab kasvada kassidega.
Kassid võtsid uue pereliikme vastu suhteliselt hästi — esiti võõrastasid, kuid nüüd lubavad kassid ennast vurrudest kiskuda ja haiget ei tee nad lapsele kunagi. Ehk saavad aru, et tegu veel titega. Muidugi ei oska Mari veel roomata ka, seega kui kassidel lapse kiskumisest üle viskab, saavad nad lihtsalt minema kõndida. See luksus neil veel on.
Kuna meie peres sündis plaan kolida Männikule majja, mõtlesime kohe, et nüüd on aeg teoks teha ka üks unistus. Võtta endale kas koer või hoopis siga. Siga ei ole tõesti väga traditsiooniline koduloom, kuid neid peetakse ka korterites ja sead on väga targad. Nende intelligentsust võrreldakse lausa kolmeaastase lapse omaga!
Niisama netis ringi tuulates leidsin ma juhuslikult kuulutuse, kus müüdi minisigu. Ma arvasin, et see peab olema märk. Mõelda vaid, alles sain ma seast mõelda, kui juba hüppas kuulutus ette. Kaks päeva hiljem oli siga nimega Milvi mul kodus.
Paljud ei mõistnud, et miks ma selle seavõtuga oodata ei võinud. On meil ju nagunii ees majja kolimine ja oleks võinud ju siis sea kohe sinna viia. Noh, nüüd võin öelda, et see oli hea mõte ta siia tuua. Esiteks kartis notsu meid alguses ja ei julgenud oma pesastki väljuda. Seega oleks üsna suva olnud, et kas ta oleks olnud majas või korteris. Mööda tubegi hakkas ta alles paar päeva tagasi kõndima ja nüüdseks saab öelda, et Milvi on meiega harjunud.
Aga teate, kellega Milvi kõige enne sõbrunes? Loomulikult väikse Mariga! Praegu on nad suured sõbrad. Lohistavad koos mööda põrandat mänguasju, Milvi sööb ära Mari püreejäänused ja lõbustab oma röhkimisega Marikest väga palju. Ei ole ka tema Marit hammustanud, kuigi ükspäev avastasin ma, et Mari uuris, kui sügavale tema näpud sea kärsa sisse mahuvad. Võin öelda, et üsna sügavale…
Ju siis saavad nad mõlemad aru, et on mõlemad alles beebid. Kes seda teab.
Kassid ei saa vist siiani aru, mis tegelane see Milvi on. Ära nad ei jookse ja käpaga ka ei anna. On vist harjunud, et minusugune hull siia koju neid erinevaid väiksed elukaid toob. Ega nad alguses ei taibanud, et mis “loom” see Marigi on.
Kui ma vaatan Mari naerunägu, kui mõni kassidest talle ligidale tuleb ja pai nõuab, või kui siga röhkides Mari ette mõne mänguasja lohistab, siis minu süda sulab. Ma usun, et Marist saab sama suur loomasõber, kui olen mina. Ja jutud, et kui hirmus ebasanitaarne on lastel loomadega elada, võite heaga endale jätta. Sest loomaarmastust on võrratu!
