Minu Istanbul: haaremid — alasti naised võrgutavates poosides on kõigest legend
Katkend Hille Hanso raamatust “Minu Istanbul”, kirjastuselt Petrone Print.
Haaremi kohta on liikvel ohtralt legende. Eelkõige sellepärast, et haarem oli niivõrd suletud elukeskkond, et keegi ei tea tänapäevalgi, mis seal toimus, mis reeglid kehtisid ja mis elu elati. Haaremielu reeglid kehtisid suusõnaliselt, paberile on neist jõudnud vähesed. Ka oma 60 riigis vaatajate südameid võitnud teleseriaal „Sajandi armastus“ haaremi elust ja ottomanide valitsejatest on tegelikult suuresti väljamõeldis.
Kui ajaloolised ürikud puuduvad, võib igaüks tõe vastavalt oma rikutusele ise kujundada. Türklased väidavad, et tegelikult oli haaremi elu väga struktureeritud ja seal ei valitsenud kaugeltki porduelu ega harrastatud grupiseksi, nagu Euroopa pahelises kultuurikeskkonnas kujutada armastatakse. Kümned alasti naised võrgutavates poosides on maalidel selgelt üle pingutatud, kinnitab teile iga haaremi giid. Sultanil oli kuni neli „ametlikku“ naist, kes jälgisid rangelt, et sultan oleks nende päralt. Kui edukalt muidugi, pole täpselt teada, sest osal sultanitest oli teadmata arv lapsi. Haaremis toimetas peale ametlike naiste veel sadu, kelle ülesandeks oli hoolitseda majapidamise eest, musitseerida, õppida keeli, serveerida toitu. Sisuliselt oli tegu kõrgema taseme teenijannadega. Haaremi „tütarlastekooli“ oli järjekord. Vedas neil, kes sisse pääsesid ja hiljem harituna kõrgetele ametnikele või sõjaväelastele mehele said.
Igatahes, kui „Sajandi armastus“ Türgis jooksma hakkas, kutsus see usuringkondades esile palju pahameelt ja usklikud tulid Show TV peamaja munadega loopima. Nad korraldasid väljaastumisi, skandeerides „Allah on kõikvõimas! Allah on suur!“ ja nõudsid solvava seriaali ekraanidelt maha võtmist. Põhjus: usklike hinnangul jõid valitsejad seriaalis alkoholi (moslemile keelatud) ja naistel olid liiga väljakutsuvad riided. Usklikud ei usu kohe kindlasti, et nende valitsejad oleksid midagi sellist teinud.
Küll aga on levinud arusaam, et paljud haaremitüdrukutest toodi sõjasaagiks või kingitusteks kõrvalasuvate riikide juhtidelt. Tihti juhtuski, et Ottomani impeeriumi valitsejate emad olid pärit hoopis tänapäeva Gruusiast, Armeeniast, Ukrainast või Valgevenest. Enamikest neidudest said aga hiljem abikaasadeks hoopis õukonnas vähem tähtsatele meestele. Nii et igav tõde on: haarem allus karmile korrale ja suurem osa piigasid sultaniga üldse ei kohtunudki.
