Minu Peterburi: alati paneb ta selga kõige seksikama kleidi, "lõhikuga sugutunnusteni", nagu memmed itsitavad
Katkend Mailis Hudilainen raamatust “Minu Peterburi” kirjastuselt Petrone Print.
Selleks, et peoalguse piinlikkusest üle saada, on sünnipäeva korraldaja tädi Ljusja palganud traditsiooni kohaselt tamada ehk lõbustaja, kes kisab pioneerijuhi õpitud optimismiga iga viie minuti tagant mikrofoni: „Ja nüüd anname sõna pidustuse süüdlasele/tütrele/pojale / nõo naise tütre pojale!” Kui lääged, kuid siirad toostid otsa saavad, korraldab see mehike tüüpilisi konkursse apelsinide, pastapliiatsite-pudelite ja muu jamaga. Tamada osa saab õnneks tunnikesega läbi. Selle aja jooksul jõuab seltskond end piisavalt vindiseks juua, et ise endale lõbustusi korraldada.
Enne veel ilmuvad välja bajaanimängija ja rahvalaulik, kelle Ljusja on ema meeleheaks tellinud. Väga õigesti tegi, las ma kobrutan piinlikkusest, kui kogu laudkond venitab rahvalaulu „Кто-то с горочки спустился”, sest memmed on ometi teisest põlvkonnast. Nad hüppavad püsti, haaravad üksteisel käest ja hakkavad horovod’i — ringtantsu tantsima. Väga jõudsalt. Laulupauside ajal kogunevad laua otsa viinapitsile ja siis jälle kanda keerutama. Ja vanim neist on 92aastane!
Seejärel kooruvad kookonitest keskealised liblikad, kes ihkavad samuti tantsida. „Muusikat!” nõuavad väikesekasvulised rotondakesed ning lasevad memmedel jalga puhata. Korralikud pereemad ja töötajad võtavad kord aastas aega ka enda peale mõelda. Kõigepealt haaratakse mehed käevangu, hiljem kogunetakse klassiõhtute kombel ringikestesse ja… „Lai-la-lai, la laila”, Lev Leštšenko laulu järgi käsi õhku viskama ning õnnest särades jalgu loopima.
Nende seast paistab välja oma hoolitsetud välimuse ja ennekõike kaalu poolest Borja tädi. Venemaal ei ole väga tavaline, et viiekümneaastane naine näeb välja nagu plikake. Alati paneb ta selga kõige seksikama kleidi, „lõhikuga sugutunnusteni”, nagu memmed itsitavad. Ta võtab küll pisut liiast, kuid keegi ei pane seda talle pahaks — tema sära läheb sellest ainult tugevamaks. Ja siis ta keerutab tvistis kõiki vanaemasid, väändub sensuaalselt 75aastase tädi jalge juures põlvili, seejärel võtab ette noored mehed seltskonnast, viimaseks jäävad naistest eakaaslased, kellega saab põlvili silda visata — keegi ei jää tema tantsisklevast tähelepanust ilma. Õhtu lõpuks pole tal partnereid enam vajagi, poolesajandine naisterahvas kaardub imelistesse poosidesse, demonstreerib joodut arvesse võttes imepärast tasakaaluvõimet hiilgavas kankaanis ning kõige krooniks viskab keset põrandat spagaati. Ta naudib. Ehtveneliku puhkuse sümbol see Borja tädi Ljusja meil. Harva, aga laseb auru niivõrd välja, et pärast peab end arsti juurde vedama — põlv saab tantsides märkamatult nikastada.
Selleks ajaks on mehed kõik jutud ära rääkinud (sootunnuste järgi jagunemine on siiani väga iseloomulik Vene istumistele) ning nad võtavad samuti mängudest osa. Bajaanimängija ja laulik korraldavad traditsioonilisi Vene lõbustusi, milles on kõige olulisem oma uljust näidata: kõigepealt kukevõitlust, kus kaks meest ühel jalal hüpates peavad teineteist togima, seejärel mütsi haaramist — kes jõuab teiselt osavamalt kübara peast maha lüüa… Nüüd on Borja isa aeg hiilata. Isegi oma pojale teeb ta ära ning tuleb kiiresti mulle seda teatama — et näe, sinu mees pole veel meheks saanudki! –, ise üle kogu keha särades.
Siis meenub ühel pidulistest, et tema on lasteaiakasvataja ning peab kindlasti korraldama etenduse Vene muinasjutu „Naeris” („Repka”) põhjal. Tädi, kes on kakskümmend aastat abielus eestlasega (kes, muide, erinevalt minust, oskab oma rahvuskaarti nii välja mängida, et keegi tema puudumist zastolje’lt pahaks ei pane), otsustab lisada muinasjutule poliitilise alatooni ning käsutab minu naeriseks. Kohe leidub lõkerdajaid peolisi, kelle sooviks on vene mullast võõras element välja sikutada. Babka, dedka, kõik hiireni välja näitlevad suurima andumusega — et see põikpäine naeris mullast välja tõmmata. Lõbu jätkub kauemaks.
