Müstiline lugu: kadunud sõbranna näitas mulle unes kohta, kus ta endalt elu võttis
See müstiline lugu ei ole otseselt minuga seotud. Seotud on see mu väga lähedaste inimestega. Nimelt peaaegu kolm aastat tagasi suri mu armas vanaema. Surm tuli meile kõigile väga ootamatult ning meie pere oli suures šokis ja leinas. Vanaema, kes suri oli, mu isa ema. Elas meiega samas külas kogu elu. Viimsele teele läks ta haiglas, kus ootas oma operatsiooni. Samal ööl nägi mu Venemaal elav emapoolne tädi kummalisi unenägusid. Väga tihti näeb ta unes enda ema, kes suri mitu mitu aastat enne mu isa ema. Väga tihti külastab mu niiöelda Venemaa vanaema tädi unenägusid, rääkides talle igasugustest eesootavatest katsumustes läbi erinevate episoodide. Nii nägi ka tädi tol öösel väga rasket unenägu. Liivi lahel oli suur torm ja inimesed olid väga kurvad — keegi oli surnud. Mingil põhjusel teadis ta hommikul ärgates kohe, kes surnud oli. Ta helistas mu emale, et kindel olla ja tema kartused vastasid tõele.
Ka minu endaga on müstiline lugu juhtunud, mis on lausa kõhedusttekitav. 2012. aastal läks kaduma mu sõbranna. Kaks nädalat pärast kadumist nägin temast unenägusid. Esimeses unenäos nägin, et ta ütles kus ta on. “Ma olen siinsamas, aga kõik otsivad ju alati kaugemalt!” need on sõnad, mis jäävad ilmselt elulõpuni kummitama( kirjutasin tol ajal sellest unenäost ka oma blogisse). Unenäos oli ta oma endise noormehe kuuri ukse taga peidus. Teises unenäos ütles ta mulle, et ma ei muretseks, ning temaga on kõik korras. ” Ma olen kindlas kohas nüüd” olid tema sõnad. Unenäos oli ta kuskil majas, koos väga paljude teiste inimestega. Ning ta tundis end hästi. Olin need unenäos unustanud kuni selle aasta kevadeni, kuni meid kõik tabas suur šokk. Ta keha leiti tema endise noormehe vanaisa vanast lagunenust hoonest, teisel korrusel ukse taga. Ta oli endalt elu võtnud. Mu unenägu sai endale lõpuks tähenduse.
