Minu Berliin: pesemiseks tuli astuda läbi sõprade juurest, kelle kodus vett oli
Katkend Jaana Davidjantsi raamatust „Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis“. Kirjastus Petrone Print, 2014.
Minu töökaaslane Titus Internationalist oli üks üheksakümnendate alul Prenzlauer Bergi kolinutest. Mingil momendil hakkas talle ta sajaruutmeetrine korter tunduma väikesevõitu ning spontaanselt otsustas ta seda suurendada. Tegi seina suure augu ja lihtsalt laiendas oma elamispinda kõrvalkorterisse. Nii oligi tal ühe asemel hoopis kaks korterit. /…/
Tudengitele oli skvottimine toona igatpidi mõistlik valik. Tihtilugu vajasid korterid küll põhjalikku remonti, kuid alati võis loota naabrite abile. Oliveriga samal tänaval elas näiteks üks naine, kes oskas ahjusid parandada, raha ta selle eest kunagi ei võtnud. Eks inimsuhted olid toona hoopis teised. Loomulikult polnud sel ajal skvotis lauatelefoni, mobiilist rääkimata, see aga ei takistanud inimesi kokku saamast. Enne väljaminekut pidi lihtsalt naelutama uksele paberirulli koos pastakaga. Kui sõber hüppas läbi ja kedagi polnud kodus, jättis ta sõnumi.
Skvottimisega kaasnesid muidugi ka hädad — paljudes elamistes ei olnud vett. Pesemiseks tuli astuda läbi sõprade juurest, kel oli õnne elada toimiva veevärgiga korterites. Oliver rääkis, et kandis oma pesemisasju igal pool kaasas — dušivõtmiseks tuli olla alati valmis!
Lääne-Berliinis levis skvottimine juba varemgi, seitsmekümnendatel. Skvottimisega käis kaasas terve alternatiivne süsteem oma ajalehtede, arstiabi ja muu taolisega. Pärast Berliini müüri langemist aastal 1989 tekkis endises DDRi pealinnas palju vaba pinda ning asi võttis täiesti uued mõõtmed — kui varem asus põhiosa skvottidest Kreuzbergis, siis nüüd laienesid need ka Mittesse ja Prenzlauer Bergi.
Skvotiti poliitilise manifestina, aga tihti ka vajadusest — kui polnud, kus elada. Mitmes skvotis tegutsesid omamoodi keskused, kus punkaritest, tudengitest ja seljakotiränduritest segapublikule näidati filme, korraldati kontserte ja näitusi. Tihti tegutses skvottides ka VoKü (volxküche ehk rahvaköök) ning seal pakutav toit ei jäänud alla restoranide omale.
Kui mina 2006. aastal Berliini kolisin, hakati viimaseid skvotte kinni panema. Skvott Köpenicker Strassel, lühidalt Köpi, kuulus nende väheste hulka, mis pidas sulgemisele vastu ja tegutseb tänaseni. Köpi ei ole lihtsalt elamispind. Seal asub baar, mis tegutseb kontserdikohana, samuti leidub seal metallitöökoda, siiditrükiruum ja spordisaal. Köpi elukorraldus on demokraatlik, kõik maja asju puudutavad küsimused otsustatakse elanike poolt regulaarsetel kohtumistel. Köpi ei ole lihtsalt maja, vaid alternatiiivse elustiili sümbol.
2007. aasta mais pani linnavõim Köpi oksjonile. Võimalikuks ostjaks osutus end Plutonium 114 firma tegevjuhina tutvustanud endine põrandaplaatija Besnik Fichtner Kosovost. Kinnisvara müüdi ostjale ligikaudu poole turuväärtusega. Köpi omad aga polnud mingid mökud, vaid organiseerusid. Üles seati korralik veebileht, moodustati eraldi meeskond meediasuhtluseks ja sel perioodil oli üldse raske kuhugi vaadata, ilma et „Köpi Bleibt” („Köpi jääb”)silma poleks jäänud. Samuti palkasid köpilased endale appi tuntud advokaadi Moritz Heusingeri, kelle abilised said kähku jälile hoone pärisostjale Siegfried Nehlsile. Viimane oli Berliini kinnisvaraturul tuntud tegelane, tüübil oli kaelas mitu kohtuasja abitööjõuga, nimelt süüdistati Nehlsi kelmuses. Olukord muutus Nehlsi ja Fichtneri jaoks pingeliseks ning mehed pöörasid omavahel tülli. Hoone legaalne omanik Fichtner jõudis köpilastega kokkuleppeni, mis lubas skvottijatel hoones 30 aastat üliväikeste üürihindadega edasi elada. Aasta hiljem sai Nehls küll hoonele käpa peale ning 2013. aastaks oli osa hoonest Nehlsi impeeriumi teisele firmale edasi müüdud, kuid skvottijate olukord jäi samaks.
Pictoplasma stuudio vastas Brunnenstrassel asuval skvotil läks aga kehvemini. Olime parasjagu kontoris, kui avastasin aknast välja vaadates, et kogu Brunnenstrasse on politseiautosid täis. Tänaval sebis sadu korrakaitsjaid, taevas tiirlesid helikopterid. Jäi mulje, et käimas on suuremat sorti sõjaline operatsioon. Politseinike massist tundus aga olevat vähe tolku, sest kui ma õhtul kontorist lahkusin, oli haarang veel täies hoos ning skvoti katusel vibutasid majaelanikud suurt musta anarhismi lippu. Järgmiseks päevaks oli plats siiski puhas.
Turistide hulgas kuulsa Tachelesi skvoti saatus Mittes ei olnud parem. Majal on kirju minevik — endises juudi kvartalis asuv hoone oli kunagi kaubamaja ning muutus teise maailmasõja ajal SSi peakontoriks. Sõja järel seisis hoone tühjana ning aastaks 1990 oli plaanis see lammutada. Enne lammutustööde algust langes aga Berliini müür ning aktivistid ja kunstnikud võtsid maja üle. Nagu Köpigi puhul, oli tegu kogukondliku keskusega, ehitises tegutsesid stuudiod, workshop’ide ruumid, ööklubi, kinosaal ja baar. Huvilistele oli avatud maja suurte metallskulptuuridega täidetud sisehoov, kus oma töid näitasid kohapeal tegutsevad maalikunstnikud. 2011.–2012. aastaks sai pidu ka Tachelesi jaoks läbi.
