Päeval olin ühest portaalist uurinud, kes tänavusel erilisel ehk meestega hooajal võistlema hakkavad (tegelikult tahtsin meesvõistlejate pilte vaadata — noh, üks kena poiss isegi oli). Silma jäi üks 17-aastane Gerili, kelle iidol on Anu Saagim (!!!) ja kes elab Karksi-Nuias. Hm, kus see Karksi-Nuia üldse on? Kiire tiir Google Maps’is: ahhaa, mingi külakene Läti piiri ääres. Oih, polegi küla, hoopis linn… Nõnda, igal juhul ei meeldi Gerilile Karksi -Nuias. Ankeedis seisab, et ta jälestab oma kodulinna ja sealseid inimesi, kes olevat jube ebameeldivad ja kiuslikud.

Kui loed portaalist sellist lauset, tahad loomulikult ka lugejate kommentaare lugeda ja seda kohe õhinaga tegingi. Nagu aimasin, oligi pool Karksi-Nuiat ehk umbes 22 inimest kommentaariumisse kogunenud ning andis seal upsakale preili Gerilile ühe vastulöögi teise järel. Üks lugeja kirjeldas väga valgustkartvat intsidenti Karksi-Nuia bussijaama taga, mida ma ei hakka siin enam üle kordama. Minge lugege ise (ja te vajate pärast seda jalutuskäiku klaaris talveõhus). Elu väikelinnades on tõesti veel pentsikum kui mingi Ladina-Ameerika seebiooper.

Kolkaelu: sind tunnevad inimesed, keda sina ei tunne

Tegelikult isegi mõistan Gerilit. Olen ka ise pool elu kolkas elanud ja tean, mida tähendab, kui sind tunnevad kõige paremini inimesed, kellest sina pole kunagi midagi kuulnudki. Näiteks levitas minu vana kooliõe Anneli venna pruudi ema, keda ma nägupidi äragi ei tunneks, kaupluse ees juttu, et olen vana lipakas, kes hüppaks iga vähegi rikkama mehega voodisse. Ja kellele ta seda juttu rääkis — Anneli venna sõbra isa uuele elukaaslasele, keda ma pole ka kunagi elus kohanud. Jutt jõudis minuni ringiga ühe tuttava kaudu. Kui Annelilt absurdse kõlaka kohta aru pärisin, väitis ta, et midagi sellist ei ole ta küll kellelegi öelnud. Tema olevat öelnud ainult seda, et minu tollane elukaaslane ostis endale uue auto — Volkswagen Golfi.

Kui Tallinna kolisin, oli väga tore tõdeda, et isegi oma trepikojas ei tundnud mind keegi ja see, mida sa teed, pole naabrite asi, kuni sa neile oma vannivett kaela ei kalla. Muidugi on mul mõned näod meeles ja kodu lähedal poes märkan küll: ahhaa, see tüüp elab minuga ühes majas. Aga enamasti ei ütle me üksteisele isegi tere. Paljudele selline “eestlaslik külmus” kindlasti ei meeldi, aga ütlen ausalt, et mul pole selle vastu kõige vähematki, kui saan elada anonüümselt ja kedagi ei huvita, mitmesaja euro eest ma kodupoes endale kaupa ostukärusse laon ja ega mu ostude hulgas ole äkki napsipudeleid (kui ükskord ostsin külapoest kaks veini, tembeldati mind sedamaid sopajoodikuks).

Tallinnas on hea ka see, et siin on enamik inimesi sisserändajad ja keegi ei vaata sind sellepärast kahtlustavalt. Aga külas ja väikelinnas suhtutakse mujalt tulnutesse vaenulikult. Sain aru, et ka Karksi-Nuiat vihkav Gerili on sinna kolinud mingist suuremast linnast.

Koduhoovi kaevu pole siiski mõtet sülitada

Vähe sellest Gerilist, modellisaatest jäi silma ka tumedapäine neiuke Hummulist, kes samuti lapsesuiselt kuulutas, et külaelu talle ei meeldi — seal olevat vähe rahvast ja maru igav. Oma põhihobina nimetas neiu “telefonis olemist”. Tõepoolest masendav. Ja mõni ime, et sellised Karksi-Nuia Gerilid ja Hummuli Kristinad näevad modellisaates enda elu suurt võimalust — lõpuks ometi pääsen hallist suitsutarest glamuurse elu peale suurlinn Pariisis, kus voolab ojadena šampanja ja raha sajab otse taevast roosast pilvevahust alla.

Need ullikesed veel ei tea, mis modellielu endast kujutab. Ja et kergest rahast ei ole seal haisugi enne, kui oled läbi löönud Carmen Kassi tasemele. Uskuge mind, mu sõbranna on Milanos modell. Tema päevad koosnevad kitsas toakeses pead-jalad koos elamisest ja ühelt castingult teisele jooksmises, kusjuures suurem osa kliente ei taha sinust midagi teada. Hea, kui pärast sajandat jooksmist lõpuks mingi tööotsake terendab. Julm öelda, aga enamikul siiski ei vea ja suure raha juurde nad ei pääsegi, vaid agentuurist öeldakse neile ühel hetkel: sorry, sa siiski pole meie klientide tüpaaž. Või: sa oled veidi vormikam ja pruunide silmadega, aga kahjuks pole sinu välimus hetkel moes, vaid otsitakse hoopis sinisilmseid kõrendeid. Mis sa, hingeke, seepeale teed? Eks pakid kohvri ja sõidad lennujaama — hüvasti, suurlinn ja tere jälle, Karksi-Nuia!

Modellisaates on olukord veelgi karmim. Sa isegi ei pääse Pariisi ega Milanosse. Sa pead pakkima kohvri juba Tallinnas. Ja tere jälle, Karksi-Nuia või Hummuli… Natuke tasuks enne mõelda, kui hakata vana kaevu täis sülitama, sest olles näinud, mis toimus juba selle sutsaka peale meelelahutusportaali kommentaariumis, ei taha ma teada, mis saab neiu Gerilist siis, kui ta selles saates lõppu välja ei jõuagi.