Sündides oli Markus imearmas ja kelmika naeratusega pisipõnn. Kasvades arenes ta nagu iga teine beebi seda teeks — rõõmsalt, koos naeru saatel. Siis aga tekkisid vanematel kahtlused. “Kuigi arstid ütlesid, et kõik on korras, siis muret hakkasime tundma hetkel, kui kõne areng toppama jäi. Samuti tundus, et kui ta on seljaga meie poole, siis ei reageeri ta üldse helidele. Kodused kõvad hüüded, potikaantega kolistamine — mitte miski ei pälvinud tema tähelepanu,” meenutab ema Maret. Arstid siiski esialgu probleemi ei näinud.

2001. aastal suunati Markus Tartusse kontrolli. Selgus, et ta ei kuule — kuulmislanguseks oli hirmuäratavad 100 protsenti. “Alguses oli kõik segadusseajav ja ehmatav. Mis saab edasi? Miks see juhtus?” räägib ema Maret. Selgus, et kurtust põhjutab geenimutatsioon, mis Eestis tegelikult üsna sagedaselt esineb.

Nii saigi Markus kõrva kuuldeaparaadid, mis esialgu rohkem peavalu kui kasu tõid. Need ei aidanud poissi karvavõrdki — kõrvad hakkasid vilisema ning lõpuks tekkis kõrva ka põletik. “Ta kuulis nendega vaid ülitugevaid helisid. Õpetasime teda reageerima nii uksekellale kui ka tugevale koputusele. Olenemata kõigest olime õnnelikud — ka pisemgi edasiminek valmistas rõõmu,” sõnab Markuse ema. Siiski hakkas pere alternatiivseid variante otsima. Nii meenuski emale lugu väikesest tüdrukust, kes endale kõrvaimplantaadi sai ning tänu sellele ka kuulma hakkas. “Asja süvenedes selgus, et implantaadi saamine on tegelikult üsna keeruline. Tegemist on väga kalli aparaadiga ja riik ostu ei toeta. Samuti on järjekorrad pikad ja tingimused üsna kõrged,” meenutab Maret. Siiski ei andnud pere alla.

2002. aasta kevadel avanes perele uus uks. Nimelt plaanis Tšehhist pärit doktor Skrivan tulla Maarjamaale kõrvaimplantaati paigaldama. Perekonnal tuli hakata ruttu raha otsima. Nii võetigi pangast laenu. “Operatsioon möödus kenasti ja Markus pidas vapralt vastu. Ta oli siis kõigest 2,5aastane,” meenutab ema ja lisab: “septembris toimus esimene sisselülitus. Poiss istus, silmad suured ja kuulas esimesi piiksatusi.” Markusest sai kuulja.

“Loomulikult ei ole see selline imeline kuulmaõppimine. Aparaadi sisselülitamisel hakkab tegelikult suur töö — inimesel tuleb õppida kuulama, saada aru, mis või kes heli põhjustab. Tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Elamine on täis seletavaid silte — põrand, laud, lagi, tool, uks,” kirjeldab Maret. Tubli töö ja suure tahtejõuga on aga kõik võimalik. Nii õpibki Markus hetkel tavakoolis ja tegeleb kõige sellega, millega 15aastased poisid ikka tegelevad — õpib, mängib korvpalli ja ujub.

Millest Markus unistab?

Loomulikult on üheks unistuseks saada endale uued ja hoopis paremini toimivad kuulmisprotsessorid. Sellele lisaks aga tahaks Markus sõita veoautokrossi ja osaleda Rakett69 saates.

Saabuvaks kevadeks soovivad Markus ja tema ema kõigile päikest südamesse ja sära silmadesse. “Märgake enda ümber inimesi, hoolige ja püüdke mõista. Olgem sõbralikud ning abivalmis!” sõnab Maret.

Kuidas Markust ja tema perekonda toetada? Selle kohta loe infot siit: Lastefond ja Selga alustavad heategevuskampaaniat: annetusi kogutakse kuulmispuudega lastele

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid