Milles seisnes minu süü? Ma käitusin nagu tõeline ärahellitatud printsess ja primadonna. Olime koos olnud umbes aastakese, kui rasedaks jäin. See oli meile mõlemale väga tore uudis ja ütlen siiralt — ka tema oli rõõmus, kuigi uudis tuli ootamatult. Olen alati olnud otsekohene ja emotsionaalne, kuid rasedaks jäädes tundus mulle, et ma võin omal viimasedki filtrid pealt maha võtta ja kõik välja pursata, mida sülg suhu toob. Hormoonid muidugi möllasid ka kõvasti ja ma ei teinud katsetki oma emotsioone varjata. Pirtsutasin, virisesin, nutsin, tegin igast väiksest asjast draama ja kiskusin tüli üles.

Näiteks sain pahaseks, kui mees pärast triibulist testi nähes ikkagi trennis edasi käia otsustas ja ei tahtnudki igat vaba õhtut minuga veeta. Ta õde käis mulle juba enne hullult pinda — vastik väike ninakas preilna selline. Raseduse ajal püüdsin küll head nägu teha, kui kokku puutuma pidime (sünnipäevad jne), kuid ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Ikka tuli mõni mürgine märkus või kommentaar üle mu huulte, mida ma isegi ei kahetsenud. Samuti ülbitsesin mehe ema ja sõpradega. Nõudsin, et ta ei käiks enam sõpradega läbi ja ütleks oma emale, et too ei sekkuks meie asjadesse. Kui ta mulle ette heitis, et olen peast segi läinud ja võiks tuure maha võtta, sain veelgi vihasemaks — mis mõttes tuleb mingi MEES mulle, RASEDALE, ütlema, mida ma võin või ei või. Mina kannan tema last, olgu parem õnnelik ja tänulik. No saate isegi aru — täiesti hull hüsteerik.

Olukord läks veelgi hullemaks, kui dekreeti jäin. Siis olin ikka täielik maailmanaba, vähemalt omast arust. Nägin küll, et mees tegelikult püüdis mulle meele järele olla ning täitis pea kõik mu uskumatuna tunduvad kapriisid, aga mulle sellest ei piisanud. Ülbitsesin, virisesin, jaurasin ja õiendasin rohkem kui rubla eest ja nõudsin põhimõtteliselt kuud ja taevatähti. Mida päev edasi, seda suuremaks ma kasvasin, seda raskem mul olla oli, seda tähtsamana ma end tundsin ja seda rohkem paistis mulle, et mul on täielik õigus primadonnatseda — olgu mees aga vait ja tänulik, et ma ohverdan tema lapse nimel oma keha, töö, välimuse ja vaimse tervise. Ja mina olen see, kes peab sünnitama, seega on mul kõik õigused nõuda mida iganes ja öelda veel rohkem. Kui ei saanud, mis tahtsin, olid pisarad kohe varuks, sest teadsin — nutvat naist ei kannata ükski mees.
Kui sünnituseni oli jäänud kaks nädalat, teatas mees, et kolib välja. Ma ei suutnud uskuda! Sellise reeturi, rongaisa, tõpra, jobu, debiiliku, idioodi jne-ga saan ma kohe lapse?! Ja nii ta mulle tasub?! Kuidas see võimalik on?! Mees ütles, et tema armus normaalsesse inimesse ja kuigi ta teab, et raseduse ajal lähevad naised peast segi, ei oodanud ta seda, et ma täiesti hulluks keeran. Tema limiit sai täis ja oma enese mõistuse ja vaimse tervise huvides on ta otsustanud minema kolida. Olin sõnatu ja loomulikult ei mõistnud ma veel siis, et olen ise süüdi. Muidugi oli minu meelest ainus süüdlane tema — miks ta siis on selline tropp, kes ei saa aru, mida rase tahab ja vajab, olgu normaalne, siis ei pea õiendama ka. 

Ja ma jäingi üksi, st kahekesi koos beebiga. Sünnitusel ja pärast aitas mind ema, aga temal polnud ka alati aega ja võimalust mu kõne peale kohale lennata. Pidin ise hakkama saama. Mees muidugi käis titat vaatamas ja tõi mähkmeid ja mänguasju, kuid olin tema peale nii vihane ja ainult õiendasin ta kallal, kui ta külas oli, nii et üsna pea ta enam ei tulnudki. Minul jäi muidugi õigust ülegi — kujutage ette, jätab raseda naise maha ja nüüd ei tule enam lastki vaatama! Täielik siga! Selliselt pole mul alimente ega midagi vaja, vot saangi ise hakkama, nii kõva mutt olen, mõtlesin ma siis. Lasingi tal minna.

Nii me siis enam ei suhtlegi. Laps saab kuueaastaseks ja käib lasteaias. Isa on ta näinud ainult beebina, nii et ta ei tea temast midagi. Ma ei kahetsenud senimaani midagi, kui hakkasin kõrvalt nägema ühte oma sõbrannat, kes käitub oma kullatükist mehega täpselt samamoodi nagu mina omal ajal oma kallimaga. Äratundmine oli valus. Samal ajal oli mul pooleli üks eneseabiraamat ja käisin ka ühel koolitusel, kus sain veelgi paremini aru, milline tropp ma ise olin olnud ja milliseid vigu teinud. Mul polnud mitte mingit õigust niimoodi peast segi ja primadonnaks minna. Rasedus ega üldse mingi seisund ei ole õigustus oma halva tuju kellegi teise peal välja elamiseks. Kui sa pole oma suhtega rahul, vaata peeglisse ja mõtle, mida sa ise saaksid teha, et olukord paraneks. Keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha peale sinu enda. Teise inimese pingutusi tuleb hinnata ja tunnustada, mitte maha teha ja õiendada. Ja mis peamine — keegi pole täiuslik. Mul oli täiesti normaalne ja tubli mees, kellest oleks saanud lapsele väga hea isa. Ma ise peletasin ta meie juurest minema.

Kui nüüd mõni naine seda loeb ja korrakski oma käitumise üle järele mõtleb, siis ehk on sellest kirjast midagi ka kasu ja mõni pere jääb naise lolluse tõttu lõhkumata.