Kui saabus uudis ajakirja sulgemisest, kuulasin telekast peatoimetaja selgitusi, kuidas eestlane Hello!`d ei väärinud. Läbi lillede anti mõista, et oleme sellise glamuuripommi jaoks liiga vaesed ja rumalad. Esimese hooga solvusin, sest enda meelest pole ma kumbagi. Mul on päriselt ka (ehtne!) Gucci kott, Jimmy Choo kingad (ostsin välismaalt!) ja üritusi väisates püüan vaadata, et ei läheks kaks korda järjest samas kleidis välja. Mis mõttes ma ei vääri glamuuri?!

Aga kui tirisin postkastist välja peatse kadunukese eelviimase numbri, pidin meelt muutma. Ma olen tõesti liiga vaene — ja ühes minuga enamik eestlastest. Ma ei suudaks endale iialgi osta häärberit, mida esitleb avaloos Marrakechi paša pojatütar. Olen nii vaene ja rumal, et ei tea isegi, mis imeloom on paša ja pidin Vikipeedia appi kutsuma. Viiekorruseline maja Londoni südalinnas paneb kahvatuma kõik Viimsi häärberid.

Paša pojatütre õhkamine, kuidas ta naudib sidet kuningliku perekonnaga, tegi mind samuti nukraks. Lappasin paar lehekülge edasi ja Buckinghami palee rõdul lehvitavat prints George`i imetledes läks mul süda härdaks. Miks küll pole Eestis monarhiat? Koolis ajalootundides sain teada, et oleksime võinud tänase päevani kuuluda Rootsi kuningriiki, kui me ise poleks oma vabadusepüüetega kõike ära rikkunud.

Eesti tase — printsi asemel vana punkar

Õhtulehest Hello! järelehüüdest olin lugenud Anu Saagimi väidet, et eestlased ei taha ajakirjakaantel näha välismaiseid kuulsusi, vaid ikka kohalikke. Hello! kaanel on imekaunis pilt värskelt abiellunud Rootsi printsist ja tema mõrsjast. Kohalik kuulsus Üllar Saaremäe oli selle alla ära peidetud ja täielikult mõistan seda otsust. Teatavasti on Saaremäe vana punkar, aga punkarid ei ole ju glamuuriajakirja stiil. Tõesti häbilugu, et meil ei ole ühtegi kohalikku monarhi kaanele panna!

Ajakirja moekad toimetajad, fotograafid ja stilistid olid küll teinud, mida Üllari-sarnasega teha annab — kammitsenud ta rangesse ülikonda ja viinud mingisugusesse mõisa. Ilmselgelt tundis punkar end pintsakus ebamugavalt ja viimastel fotodel on ta selga tõmmanud oma “firmariided” — nahktagi ja teksased. Säh sulle glamuuri! Kujutan ette, kuidas toimetaja-daamid pilte valides õhku ahmisid ja päid vangutasid — kuhu see kõlbab?!

Ja veel leidsin numbri kaante vahelt intervjuu lauljanna Inesega, kes hakkas moodi looma, kuigi — enda sõnul! — ei tea moest midagi. Taas kord tüüpiline eestlane.

See olukord pani mind häbenema isegi oma Gucci kotti ja Jimmy Choo kingi. Kas ma ikka väärin neid? Need küll maksid kumbki pool minu kuupalgast, aga osta sain need ikkagi tänu allahindlusele. Järelikult olid need jäänud paša pojatütrest ja teisest välismaa rikastest puutumata poelettidele seisma, kuni tuli üks wannabe Ida-Euroopa provintsist…

Päris glamuur ja provintsiglamuur

Kui kõrvutan klantsajakirjas eestimaiste ja välismaiste ürituste fotogaleriisid, läheb tuju veel halvemaks — me vist olemegi selles eluvaldkonnas lootusetud wannabe`d. Vaadake vaid meie staare, kes on trüginud suursaadiku kübarapeole paljapäi. Nende hulgas isegi Hello! peatoimetaja! No millest me räägime… Või võtame punase vaiba peod, kuhu kutsutakse õhtukleidis, aga ikka mingid harimatud tibid ei tea, et õhtukleit ei lõpe ülalpool põlve ega isegi pahkluu juures. Teemapidudele on mõned matsid raudselt tulnud teksastes. Ja nii edasi ja nii edasi.

Meie rahvale sobibki kõige paremini selline pidu, nagu neid nüüd jaaniajal massiliselt peetakse — odav õlu, ebakvaliteetsed liharäbalad, grillisuits, plätud ja lühkarid.

Mulle tundub, et Hello!-taoliste ajakirjade saatus siinsel turul tõestab ilmekalt, et eestlane ei ole veel valmis astuma rikaste põhjamaade hulka. Oleme ikka veel provintsiriik. Valitsuse plaanitud aktsiisitõusud ei anna glamuuri tekkeks lähiajal lootustki.