Noor mees: armusin oma silmarõõmu emasse
Mehel on ilus tüdruksõber. Äkki koliks kokku, peagi abielluks, siis juba lapsed… Idülli rikub aga tüdruku ema. Selgub, et noor mees ei saa temalt silmi. Kõlab kui mõne Hollywoodi filmi või seebika algus, kuid seda tuleb ette ka päriselus. Naistekas pani kirja Kaspari loo, kes armuski kallima emasse ja kokkuvõttes sai vastu näppe.
Kaspari pihtimus:
Kui ma teda esimest korda nägin, käis justkui mingi jõnks läbi. Tal on tihedad brünetid juuksed, ees armas tukk. Nendesse silmadesse võiks uppuda… Ehh, ilmselgelt ei ole ma väga hea kirjeldaja, ei oska sõnu otsidagi. Pean siiski veel ära mainima punased huuled, mis sobisid väga hästi sinise kleidiga. Ma lihtsalt vaatasin, ei osanud mitte midagi öeldagi. Viimati olin nii kohmetu vist siis, kui kooli lõpetamisel kõnet pidasin ja sõnad meelest läksid. Aga kui siis seisis mu ees mitusada inimest, siis nüüd vaid üks inimene — Maris. Ma olin nii lummatud, et ei osanud isegi punastada.
Tütre asemel ema
Kui ma natukese aja pärast toibusin, sain aru, kui vale see kõik on. Kuidas ma saan nii vaadata oma kallima ema? Just, Maris oli mu kallima Kristi ema. Olime selleks hetkeks koos olnud paar kuud, aga seni polnud ta oma ema tutvustanud, nüüd siis viimaks avanes võimalus. Kristi oli kirjeldanud, et ta on küllaltki külm inimene, kes alati saab kõik, mis tahab. Ai, kui õigus Kristil tegelikult oli. Maris on ametilt jurist, kuid võiks vabalt ka psühholoogina töötada. Ta luges mind piisavalt hästi, et aru saada, et mulle piisas temast vaimustumiseks ka esmatutvusest. Loomulikult ma suutsin end koguda ja rahulikuks jääda, õhtu jooksul vestlesime väga palju ning temas oli miskit, mis mulle väga meeldis.
Pärast Kristi kodus küsis, kuidas ema meeldis, ega ta liiga ülbe tundunud. Vastasin napilt, et meeldis… Edaspidi hakkasime perekondlikult rohkem läbi käima ja paaril korral kohtusime Marisega ka ilma Kristita — käisime näiteks koos söömas. Ma ei oska seda seletada, aga mingi seletamatu side meie vahel oli. Mõtlesin vahepeal kainestavalt, et parem on temast üldse eemale hoida. Üritasingi nii, et otsisin põhjuseid, miks ei saa näiteks tema ja Kristiga koos kuskile minna. Naljakas on see, et Kristi muidugi märkas, et tema ema väldin, aga ta arvas, et seepärast, et ma teda ei salli. Tegelikult oli vastupidi.
Saatuslik öö
Kuidagi aga juhtus ikka nii, et kord, kui Kristi oli ise välismaal tööasjadega seoses, kuulsin koduuksel koputust. Loomulikult oli see Maris, kes seal seisis. Seksikas kleit seljas, veinipudel kaasas. Ma ütlen, ta on 47-aastane, aga näeb väga hea välja ning pole vist riietuseset, mis tema kehaga ei sobiks.
Ma olen nõrk mees, ei oska ei öelda, kuidagi läks nii, et lõpetasime koos voodis. Järgmisel hommikul tahtsin tunda süümekaid, aga neid polnud, ma olin õnnelik. Kui Kristi koju tuli, saabusid muidugi ka süümekad. Kristi on väga armas inimene ja ta tõesti hoolis minust väga. Järgmised kuud meenutasid mingit kummalist unenägu — ma mõtlesin ikkagi vaid Marisest, isegi siis, kui Kristiga magasin. Aga Marisega ei seksinud ma enam kordagi, isegi paaril üritusel, kus koos olime, suhtus ta minusse nüüd üleolevalt. Ta küll veidi flirtis, aga see oli pigem õel flirt. Ma sain aru, et olingi tema jaoks kui saakloom, keda ta tahtis kätte saada. Kui sai, kadus ka huvi.
Mina aga olin konksu alla neelanud ja nüüd temasse metsikult armunud. Nõme, ma ei saanud mitte midagi teha ka.
Rääkisin Kristile kõik ära
Kõik lõppes sellega, et hakkasin praktiliselt hulluma, ma ei suutnud ses perekonnas enam olla — armastav kallim, keda ma ei armasta. Tema ema, keda ma armastan, aga kellel minust suva. Ühel õhtul jõin end lihtsalt täis ja ütlesin siis Kristile kõik, mis mul vähegi meelel ja keelel oli. Ta viskas mind välja. Mul oli oma korter ka pärast kokkukolimist alles, läksin sinna. Hommikul peavaluga ärgates vaatasin, et kõik mu asjad olid ukse taga. Kristi oli need sinna lasknud vedada. Loomulikult üritasin talle helistada jne, aga ta ei võtnud vedu. Ja peagi loobusin, sest teadsin, et ma ei saa mitte midagi enam teha ja ega ma Kristit tagasi ei tahagi.
Sest on möödas nüüd pool aastat ja ma ei tea, kuidas Kristil läheb. Marist nägin korra telekas, ta kaitses ühte ärimeest kohtus. Ma ei tea, kas ta tütrega saab läbi või mitte. Ma arvan, et saab. Ta on nii domineeriv inimene, et ka Kristi oli tema käpa all ja kartis oma ema, ma ei usu, et ta sest vabaneb.
Ega minagi pole veel vabanenud, nii palju on möödas, aga ma mõtlen ikka veel vahel (mis vahel, pea iga päev) Marise peale.
